Raseduse 1.trimester

Praeguseks teavad agaramad lugejad, et ootame oma pisikesse perekonda väikest lisa. Tähtaeg on juulis ning kirjutamise hetkel on käimas teine trimester ja raseduse 20.nädal ehk oleme täpselt poole peal (avaldamise hetkel oleme juba kolmandas trimestris).

Ma pole paks, olen lapseootel

Kui veel paar nädalat tagasi polnud mul kõhtu pea üldse märgata, siis nüüd punnitab see õhtuks juba välja ning tähelepanelikumad mõtlevad ilmselt omakeskis, et ei tea, kas on ennast jämedaks söönud või nii palju saiakesi sisse ajanud, et nüüd puhitab nagu õhupall. Kaela ma siiski veel silti ei riputanud: ma pole paks, olen lapseootel.

Loo sellest, kuidas kõik alguse sai, ma juba rääkisin, aga mõtlesin, et valgustan teid veidi ka esimesest kolmest kuust ehk esimest trimestrist. Erinevad allikad arvestavad 1.trimestri kestust erinevalt, aga võtame meie vaatluse alla raseduse 1-14.nädala. Tegelikult pole tagasi vaadates enam suurt vahet, kas see kestus on siis 1-13, 1-14 või 1-16, möödas on see nüüdseks juba kindlasti.

Mina, härra R ja väike Juurikas

Et lugu lihtsam oleks jutustada, kordan üle ka osaliste nimed: minu meespool ehk härra R ja praegu veel kõhubeebi ehk väike juurikas ning neljajalgne Nööp. Niisiis. Mäletan veel hästi neid emotsioone, kui Väikse Juurika olemasolust teada sain ning seda uudist kogu maailmale kuulutada tahtsin. Õnneks suutsin end tagasi hoida ning kuna tööl ja koolis olid parasjagu aasta ühed kiireimad ajad, siis polnud ka palju aega eraeluks, mis annaks võimalusele kellegagi kokku saada ja saladus välja rääkida. Härra R pole suurem asi jutupaunik ning temal seda kihelust ei tekkinud. No ja olgem ausad, ega tema pidanud ka konstatntse väsimuse ja iiveldusega võitlema. Kuigi olin üks neist õnnelikest, keda iiveldus vetsupotti kallistama ei ajanud, olin mul hommikust õhtuni süda paha. Aitasid tegelikult ainult kaks asja: toit ja trenn. Ainsad hetked, mil end hästi tundsin, olid siis, kui mul oli kõht täis või kui ma trenni tegin. Nii ma siis näksisingi pidevalt ja püüdsin ikka 2-3x nädalas ka trenni teha.

Isud ja lõhnataju

Kui isudest rääkida, siis neid praktiliselt polnudki. Mäletan, et kohvist loobusin küll – järsku see mulle lihtsalt ei maitsenud enam. Veider, varem natusin seda mõrudat jooki väga, eriti veel, kui sai kohvikus mõnusa vahuse katte peale. Ju väiksele Juurikale ei meeldinud see täiskasvanute must lurr. Kohvi asemel jõin külmetuse vältimiseks ohtra ingveriga sidruniteed. Tass kuuma joogiga oli pidevalt kõrval.
Üks hetk märkasin, et olen varasemast rohkem ka kala sööma hakanud. See “hoog” kestis umbes 6-9.nädalana ning siis rauges sootuks. Nädalas 1-2x olen siiski siiani püüdnud kala süüa, olgu selleks lõhe, tursk või mõni muu mereelukas.

Lõhnataju muutus samuti. Kui ma juba enne neid kuntslikke parfüüme ei kannatanud, siis nüüd ei suutnud ma inimesega, kes end lõhnastanud oli, ühes ruumiski viibida. Mäletan mitut intsidenti, kus jõusaalis ratta peal soojendust tegin ning kõrvale tuli inimene, kes oli ennast ilmselt enne trenni higilõhna peitmiseks üle piserdanud ja mina viivitamatult tema kõrvalt lahkuma pidin, sest hingamine muutus sekundiga võimatuks. Lihtsalt paar masinat edasi minna ei kannatnud, pidin leidma sõudeergomeetri saali teises otsas või hoopis keharaskusega soojenduse kasuks otsustama. Nagu skunk oleks ininmesi kahte lehte peletanud, aga mis teha?!
Pidin ka ise parfüümi (nii harva, kui ma seda üldse kandsin) kasutamise lõpetama. Õnneks oli mul iidsetest aegadest alles JOIKi lõhnapulk, mis olles mõnusalt õrna aroomiga, lubas aeg-ajalt lõhnavabasse maailma ka veidi magusust lisada – kahjuks on see toode neil praeguseks juba tootmisest maas.

Uni ja immuunsussüsteem

Kõige keerulisemaks tegi esimese trimestri minu jaoks hoopis meeletu unevajadus. Olen terve elu olnud hommikuinimene, aga järsku ei suutnud ma enam enne kella 9-t silmi lahti teha. Ja siis pidin ka ennast voodist välja veeretama, et 10ks tööle jõuda. Vastasel juhul oleks vabalt lõunani maganud. Ja seda ma nädalavahetuseti tegingi. Päevas 12-14h und polnud minu jaoks enam mingi saavutus. Nädalavahetustel mahasin kohati isegi 18 tundi. Hullem, kui omal ajal treeninglaagris, kus ainult sõid, jooksid magasid. Eks inimesed ikka märkasid, et hakkasin üks hetk kella 7-7:30 asemel tööle jõudma kõige varem kell 9. Sel perioodil sain selle õnneks kooli arvele panna, sest E-R-ni oli peale tööd pea 22ni õhtul koolis ning küllap see oleks ka normaalse inimese ära kurnanud.

Kuigi magasin pea pool ööpäevast maha, siis ilmselt sellest ei piisanud. Keha oleks veel rohkem puhata tahtnud, sest võitlesin, mis võitlesin, vaevas ming nii kurguvalu kui nohu. Pärast jõule, kui töökoormus kõvasti langes ja ka koolis enam õhtuti käima ei pidanud, jäin haigeks. Oi, aastaid polnud ma haige olnud, ma isegi ei teadnud enam, mis tunne see täpselt on. Siis, ühtäkki tabas ming meeletu peavalu, millega pool päeva võitleisn ning lõpuks Paratsetamoli võttes alla andsin. Nõnda sain õhtuks jalule, südametunnis aga piinas, olin sisimas lootnud, et ei pea raseduse ajal ühtegi ravimit võtma, lapse tervise ja heaolu huvides. Selle võitluse siiski kaotasin. Paar päeva hiljem olin siruli voodis, äin töölt koju ning jõin kolm päeva järjest ainult apelsinimahla ja lürpisin kõige küüslaugusemat tomatisuppi, mida ma kunagi söönud olin. Umbes nädalaga olin jalul ja sealt edasi hakkas kõik paramuse poole minema.

Trenn ja aktiivsus

Kuigi tööl ja koolis olid kiired ajad, üritasin ennast 3x nädalas ikkagi higistama saada. See, et raseduse aeg trenni teha ei tohi või ainult joogaga piirduma peaks, on müüt. Kui sa enne lapseootust aktiivselt trenni olid teinud, peaksid sellega kindlasti jätkama. Rasedus pole haigus, mida põdema peaks. Paljud uuringud toetavad aktiivset rasedust ning sportlikel emadel sünnivad lapsed normaalkaalus, hea tervise juures ning tugeva südamega. Kontaktspordialasid võiks loomulikult vältida, löök kõhtu on lapsele kindlasti ohtlik, aga jõusaalis rattaga sõitmine või hantlite tõstmine teeb pigem head, kui halba. Trennitegemise osas tasub kindlasti konsulteerida oma ämmaemandaga. Mäletan, et kui esimesel visiidil trennide kohta uurisin, siis ta ütles, et kui enne aktiivselt trenni tegid, peaksid sellega kindlasti jätkama – küll su keha märku annab, kui midagi ei sobi. Ja nii oligi. Tegin edasi nii intervalltreeninguid kui jõutrenne. Üks hetk ei saanud enam kõhuli harjutusi teha ja vahel andis kõrge pulss tunda, siis lõpetasin ära ega piinanud ennast asjata.

Arvestades, et parasjagu olid kiireid ajad, möödus esimene trimester märkamatult ning seda, et oleme varsti kolmekesi, oli üsna raske mõista. Kõhus ju kedagi veel tunda polnud ja elurütm oli üsna tavaline.  Õnneks oli veel kuus kuud, et mõttega harjuda.

Aga kas üldse on võimalik endale selgeks teha, et sinu sees on väike inimene, kui sa teda tegelikult veel näinud ega süles hoidnud pole?

Advertisements

Kui kahest saab kolm

Huvitav, mida te pealkirja lugedes mõtlesite?

Kirjutasin postituse juba mõni aeg tagasi, kui sündmus veel värskelt meeles oli. Seega parandame fakte: kolmest on saamas neli, sest meile on vahepeal lisandnud ka väike karvane Nööp!

pug-dog-baby-announcement

Selleks, et lugu ausalt ära rääkida, pean ajas veidi tagasi minema.
On jahe novembrihommik, võtan lahti oma Clue app’i – täna on 38. päev. Tööl on kiired ajad ja ega koolgi rahu anna. Unetunde koguneb keskmiselt kuue tunni ringis. Olen tööst ja koolist pidevalt väsinud. Kuigi stressirikkal perioodil on ennegi päevad hiljaks jäänud, siis nii pikka vahet pole ammu olnud. Sisetunne ütles, et seekord peaks enne tööd apteegist läbi käima ja rasedustesti ostma. Nii tegingi. Kontorisse jõudes ei jaksanud oodata, lukustasin end vetsu ning tegin protseduuri ära. Pakendil on kirja küll, et oota 5 minutit, aga veel enne, kui jõudsin vetsus vett tõmmata, oli tulemus olemas: kaks selget triipu. Buuum! Süda tagus. Näole kerkis naeratus ja peast käis läbi miljon küsimust: Mis nüüd saab? Kas ma olen valmis? Äkki test valetab? Koristasin enda järelt kõik asitõendid ning asusin tagasi tööle.

Teadsin, et üks pulk ei ole minu jaoks piisav tõendus ning seepärast võtsin lõunapausil ette uue retke apteeki. Seekord varusin kolm erinevat testi. Tagasi jõudes tegin kaks neist kohe ära. Öeldakse küll, et tehke hommikul pärast ärkamist, aga mul polnud aega oodata. Kahest kaks olid positiivsed ehk kokku kolmest kolm. Jah, tundub, et nüüd ongi sedapsi, mõtlesin endamisi. Ma saan emaks. Vau, see tundub kuidagi väga võõras. Uskumatu. Mõtlesime küll aastakese veel oodata, aga kui pisike tahab varem tulla, siis võtame ta avasüli vastu. Ma saan päriselt emaks. 
Ilmselt laius mu näol tol päeval kummaline naratus, mille põhjust teised ei teadnud. Oleksin küll tahtnud toda uudist kogu maailmaga jagada, aga teadsin, et veel on vara. Tundsin siiski, et pean kellegagi rääkima – kui peaks midagi juhtuma, on mul olemas inimene, kes teab teisi informeerida ja mind vajadusel aidata. Nii saigi üks töökaaslastest ja parimatest sõpradest minu rõõmu jagada.

Kuidas küll võib kõik vaid ühe hetkega muutuda? Plaan enne maja korda teha, kool ära lõpetada ja koer võtta, olid ühtäkki kadunud. Tahtsime, et kõik oleks valmis ja elu oleks stabiilne ning mugav, enne kui pisikest peret plaanime, aga nüüd oli ta tulemas ja meie oma plaanidega alles poole peal. Olime oodanud õiget hetke, aga kas see üldse on olemas?

Õhtul peale tööd jalutasin poodi. Kuidas külla härra R-le uudist edastada? Huvitav, kuidas ta reageerib? Äkki ehmatab ära?  Me pole ju veel valmis.
Leidsin lasteosakonnast pisikese body – nii tibatilluke oli see. Ostsin ära ja suundusin koju. Tegin enne härra tulekut õhtusöögi ning jäin ootele. Teadsin, et korteri ost oli ka täpselt nii kaugel, et oleksime pidanud lepingu allkirjastama ja võtmed kätte saama.
Istusime koos laua taha ning kuna oodata oli ka korteri uudist, ei olnud härra väga imestunud, et olin laua katnud ja asi veidi pidulikum oli. Palusin tal oma uudist esimesena jagada. Selgus, et korteri üleandmine lükkub siiski veidi edasi ja notari aeg sai tühistatud. Nüüd oli minu kord. Võtsin peidust oma pisikese kingi ja panin käed selja taha, lastes tal valida.

“Parem.” Ulatasin talle paki.
Oo, sokid? Mulle?” Ma ei lausunud sõnagi, ainult naeratasin. Ta rullis body lahti ning sai nüüd aru, millega on tegemist.
“Päriselt?”
“Päriselt, päriselt. Meid on nüüd kolm!” – Märkus: tol hetkel polnud Nööp veel sündinudki.
“See on ju tore uudis!”

Kallistasime, mõlemad veidi kohmetud, aga rõõmsad. Pisike polnud planeeritud, aga on väga oodatud. Umbes aastake varem, kui olime mõelnud, aga mis teha, kui armastus enam inimeste sisse ära ei mahu ja sünnib üks pisike ime. Me polnud enam kahekesi, meid oli nüüd kolm.

Nüüd, kui täis on saanud kuus kuud, on meil üks pisike karvane beebi juba kodus olemas. Eks kutsika kasvatamine on veidi nagu lapse kasvatamine, vahest on esimesed kuud isegi keerulisemad: Nööbil on teravad hambad ja neli jalga, mis võimaldavad tal igal pool ringi nuusikda ja soovi korral ka mõni krutski korda saata.
Paljud tuttavad imestasid, et endal laps tulemas ja võtate veel koera ka – olete kindlad, et hakkama saate? Koer on olnud minu suur unistus juba pikka aega. Ma ei kahelnud hetkekski, et saan sellega hakkama. Teadsin, et selleks ajaks, kui meil väike inimlaps saabumas on, oleme Nööbile juba põhitõed selgeks saanud ning üksteisega harjunud.
Loomulikult nõuab koer tähelepanu ja tegelemist, aga see ongi just põhjus, miks me ta võtsime. Seda, et koera ja beebiga kenasti toime tuleme, saame tõestada muidugi alles siis, kui mõlemad olemas on, aga küll te siis varsti näete!

Seega saab ühe aastaga kaheliikmelisest perest neljaliikmeline – lapsi on ikka üks tulemas (vähemalt nii nad mulle on kinnitanud), aga Nööp on samuti pereliige, seega on meid kokku nüüd neli: mina, härra R, Nööp ja veel nimetu kõhubeebi, kelle me naljaviljuks väikseks juurikaks ristisime!

5.4 kg rõõmu ja tingimusteta armastust

Enamik teist teab, et oleme oma perre oodanud koera juba üsna pikka aega. Nüüdseks umbes nädal tagasi, 24. märtsil saime esimest korda sülle võtta kauaoodatud Nova Scotia tolleri kutsika.
Käisime pisikest toomas Rootsis, Gråbo linnas. Alustasime reedel Stockholmi sõitu, öö möödus rahulikult ning plaanisime hilisel pärastlõunal kasvataja juurde jõuda. Kui laevasõit möödus lennates, siis järgnevad 5 tundi autos venisid meeletult ning õhtul kohale jõudes ja paberimajandust korrastama hakates, oli juba üsna raske keskenduda. Tehtud ta siiski saime ning ka kutsikad sai üle vaadatud. Kokku oli neid peskonnas 8, aga 5 olid selleks hetkeks juba koju läinud. Kohtasime ka üht Norras pere, kes samuti järgmisel hommikul kutsikale järgi pidi tulema.

29830776_1917069411648781_1681195179_o

Esimene öö laevas

Hommikul kell 9 võtsime kasvataja juurest kutsika peale, saime kaasa veel veidi toitu ja head sõnad ning asusime Stockholmi poole teele. Esimesed kümme minutit oli väiksele kutsabeebile üsna stressirikkad. Kuigi ta sõitis minu süles, teki sees, nuttis ta südantlõhestavalt ja tegi meele veidi härdaks. Siis puges aga teki sisse ja sõitsime pea kõik viis tundi rahulikult. Paar pissipeatust sai ka tehtud ja nii jäid tekk kui mina pissist ning oksest puhtaks. Mõned härdad nutud tegi ta veel laevale minnes oma transpordipuuris, aga nii, kui loomakajutisse jõudsime, sai karvapall välja ja elu oli jälle ilus. Öösel loksutas üsna kõvasti, mistõttu ärkas ta korra ka üles, aga teades, et tutvusringkonnas oli mõni kutsikas terve esimese öö nutnud, oli meie pisike ikka väga eeskujulik. Esmaspäeval jõudsime lõpuks koju ning kui minnes me veel ei teadnud, mis väiksekese nimeks saab, oli nüüdseks asi selge: NÖÖP!

29831197_1917068984982157_790181116_o

Lemmikasend magamiseks

Nüüdseks on Nööp meiega olnud nädal aega ning nii meie, kui oma uue koduga kenasti kohanenud. Praeguseks on meil enam-vähem välja kujunenud ka päevarütm. Hommikul kuue paiku lähme pissile ning edasi tiirleb kõik söögiaegade ümber. Hetkel sööb pisike neli korda päevas: 08:00, 12:00, 16:30 ja 21:00. Enne sööki tavaliselt mängime ja peale sööki käime õues pissil ja jalutamas. Suurema osa päevast ta siiski magab (kutsikad magavad 16-20h päevas) ja nii on maja vaikne ning rahulik.

Esimese nädala tegin tööd kodust ning see andis võimaluse päevaplaanis rohkem paindlikum olla. Nüüd on plaanis pool päeva kontorist töötada ning pool päeva kodust – nii hakkab Nööp meiega tööl kaasas käima ning üksinda kodus olemist pole karta. Olen igati tänulik, et meie kontoris on koerad teretulnud. Nimelt polt Nööp esimene, kes meil tööl kaasas käib ning tööstressi peletada aitab!

29884326_1917068921648830_1934086303_o

Autos sõidame turvavööga

Päris endine me elu siiski pole. Kuna härra R on pikad päevad tööl või trennis, siis on Nööp suurema osa ajast minuga, selle vastu pole mul midagi – olin ju mina see, kes Nööpi nii väga ootas ja lõpuks on ta nüüd kohal! Aga poeskäigud ja trennid on hetkel küll ära jäänud. Kõik kaubad tellin e-poest ning trenni teen enamasti kodus. Miks? Poodi koertega lihtsalt ei lasta ja kutsikat autosse või poe ukse taha ma jätma ei hakka.
Hetkel on pisike karvapall veel harjumise faasis ning üksi koju jätta ma teda ka ei taha. Nii käibki ta minuga igal pool kaasas ning kõik, kuhu koeraga minemine välistatud on, on ka minu jaoks välistatud.

AGA ma ei kahetse hetkekski. Mu süda on täis armastust selle pisikese, veel veidi abitu, neljajalgse olendi vastu. Kuidas saab keegi üldse nii armas olla? Nööp toob meie päevadesse nii palju päikest juurde!
Olgugi, et hommikuti enam kaua magada ei saa või pidevalt kellegi pissi peab koristama, on koeravõtt parim asi, mis meiega juhtuda sai! Meie kodus on nüüd nii palju rohkem rõõmu ja hellust.
Oleme vaikselt kodus ka koolitusega alustanud. Praegu on karvapall täpselt 9-nädalane ning selged on järgmised käsklused: istu, lama, oota ja siia. Lisaks on õppimise faasis üksinda olemine ning rihmaga kõrval käimine. Aprilli keskel ootab meid ees kutsikate eelkool ning sealt edasi ka kutsikakool – see aitab meil üksteist paremini mõista ning laob põhja headeks suheteks.
Praegu on siiski põhiline tutvustada talle võimalikult palju uusi olukordi, asukohti ja elusolendeid. Seni on Nööp olnud üsna vapper ning usun, et tulevikus on meil kodus üks väga sõbralik ja arukas neljajalgne!

29894307_1917069048315484_1701504141_o (1)

2 kuune beebi

Tenerifel päikest otsimas

Kes mu Instagrami jälgib, pani ilmselt tähele, et käisin mõni aeg tagasi lõuna pool päikest otsimas. Kuna minu kaasa reisida ei armasta, võtsin kaasa venna, kelle jaoks see elu esimeseks välismaiseks puhkusreisiks oli. Olgugi, et olin meie duo dünaamikas veidi äraootaval seisukohal, kujunes reis mõnusaks ning saime vastupidiselt lapsepõlves pidevale maadlemisele üksteisega väga kenasti läbi. Vahest on meist mõlemast vahepeal vastutustundlikud täiskasvanud saanud? Loota ju võib!

Periood: 11.03-17.03.2018
Sihtkoht: Tenerife
Reisi eelarve: 481€ + söök (lend: 220€+ööbimine 180€+auto koos kütusega 81€)

Teadsin juba aasta alguses, et tahan sel kevadel korra sooja päikese alla põgeneda ning ideaalis võiks perioodiks olla märts-aprill. See seadis sihtkoha osas juba omajagu piiranguid, sest Egiptusesse ma kindlasti minna ei tahtnud ning suurem osas Euroopast vaevles kohati alles suurte lumetormide käes. Isegi Hispaania ja Portugal ei suutnud soojapügalaid kümnest kraadist palju ülespoole vinnata, seega jäi päikse otsingul sõelale vaid paar varianti. Ja kuna raha jalaga segada hetkel pole, siis oli üheks kriteeriumiks ka hind: oma peas olin ülempiiriks seadnud 600€.

Lennupiletid

Paar nädalat tuhnimist ja olimegi lennupiletid Tenerifele ära ostnud: üks ümberistumine minnes Londonis ning tagasi tulles Berliinis, kahe lennu vahe mõlemal suunal riskantsed 1,5 tundi (nii väikse vahe puhul reisitõrkekindlustus ei kehti), lennupiletid kokku 220€/inimene. Soodne hind tähendas ka muidugi seda, et reisisime käsipagasiga ning lennukis kohti valida ei saanud, need valiti juhuslikkuse meetodil. Kokku oli mõlemal suunal ca 6 tundi lendamist ning minnes saime enda valdusesse ka ühe tühja pingirea ehk kallimal piletil minu silmis eriti väärtust polnud. Meie taktika oli muidugi ka alati ühtede viimastena lennule minna, sest siis nägime ära kõik vabad kohad ning saime kas kokku istuda või mõne rahulikuma (tualetist ja väikelastest kaugemal) asukoha valida. Mis värk selle boardingu järjekorras seismisega üldse on? Mingi karjainstinkt tõmbab inimesi sinna? Väravad pole veel avatudki, aga juba seisab 30-40 inimest järjekorras ning kui pardale hakatakse laskma, on 98% juba püstijalu rivis ootamas. Mitte ei saa aru sellest. Kes oskab seletada?

Käsipagas ja ööbimine

Ka käsipagasiga reisimine ei tekitanud erilisi probleeme: avastasin pakkides, et isegi seljakott jääb mul pooltühjaks, ainult et teravaid esemeid ega suuremaid vedelikke/geele ei saanud kaasa võtta. Seega jäid käärid koju ning päiksekreem jms tuli hankida kohapealt. Teised kreemid ja vedelikud pakkisime väikestesse pudelitesse (go R-kioski Paleo shoti pudelid!) ning oligi asi lahendatud.
Hinna ja kvaliteedi suhet arvestades otsustasime ööbimise hoopis Airbnb-st otsida, sest kolme ja nelja tärni hotellid nägid üsna kehvad välja ning ka hinna osas tuli korteri variant igati mõistlikum. Valisime välja kahetoalise korteri El Medano linnas, Tenerife lõunaosas. Rannast kahe minuti jalutuskäigu kaugusel asuv korter läks koos kõigi lisatasudega kokku 360€ ehk 180€/inimene. Korteri oleks saanud ka odavamalt, aga tahtsime puhast ja korralikku kodu heas asukohas, seda ka saime!

Meie avatud köögiga elutuba.

Autorent

Lennujaamast oli kuidagi vaja ka ööbimiskohta jõuda (7km) ning kuna soovisime saare peal ka teisi paiku külastada, siis rentisime nädalaks cicar.com-ist ka auto. Antud teenusepakkujal oli kõige parem tagasiside ning broneeringu tegemisel ei olnud vaja tasuda ka ettemaksu. Kõige pisemat autot (118€/7 päeva) me ei valinud (kartes, et vahest jääb see mägisel maastikul hätta või lihtsalt liiga kitsaks) ning seetõttu võtsime hinna poolest järgmise variandi: Opel Astra, 140€/6 päeva + kütus kokku müstilised 22€, kokku 162€ ehk 81€/inimene. Auto andis meile vabaduse nii aja kui asukoha osas. El Medanos käisime jala, kui aga linnast välja mägedesse või püramiide vaatama sõitsime, oli auto suurepäraseks kaaslaseks igatahes. Keskmine kütusekulu oli vist 4,5l/100km ringis, mis tegi auto kasutuse üsna soodsaks. Kütus oli ka loomulikult kordi odavam kui Eestis, mälu järgi maksis diisel 0,87€/l.

Söömine ja kohalik toit

Toidu peale kulus mul nädala jooksul kokku 106€, vennal veidi rohkem, selle summa sees oli ka tip. See tähendas seda, et hommikust sõin enamasti kodus: turult osetud värsked puuviljad ja salat või mahe müsli mandlipiimaga. Pop-up turg kerkis meie linnas üles paaril päeval nädalas ning sealt võis leida suures valikus erinevaid salateid, juurvilju ja puuvilju ning üllatusena ka mahetalunike kaupa. Oi, kuidas ma sooviks, et Eestis oleks ka midagi sellist!
Lõuna sõime iga päev erinevas restoranis ning õhtusöögi pooltel kordades kodus ja pooltel väljas. Pigem käisime kallima klassi restoranis ning proovisime kohalikke must try toite: mereanni paella, värskelt püütud kala, kaheksajalg, kitsejuust jne. Toidud olid enamasti head, eriline lemmik oli kindlasti paella, millega kaasnes ka spetsiaalne serveerimistseremoonia. Suuremas osas kohtades olid lisaks hispaania keelele olemas ka saksa- ja ingliskeelsed menüüd ning ka teenindajad rääkisid piisavalt inglise keelt, et kõik soovid täidetud saaks.

playa_de_el_medano-tenerife_19

El Medano -linn, kus peatusime

Kohvikultuur

Hilistel hommikutundidel käisime ka erinevates kohvikutes kohvi mekkimas. Meie piimaga kohv on neil white coffee nime all ning mõnest kohast sai isegi taimse piimaga varianti. Kohvi kohalikud nautida oskasid – enamasti oli tass selline ekspressotassi suurune ning seda sai siis kohapeal koos hea seltskonnaga nautida. Hiigelsuurt lattee‘t plasttopsis kaasa ostmiseks ei näinud ma vist kusagil. Ega head kraami saa kiirustades juua ja seda Tenerifel juba teatakse.
Kohalikest kohvijookidest proovisime ära järgmised:
Cafe cortado leche leche – väike kohv tavalise piima ja kondenspiimaga.
Barraquito – kohv piima, kondenspiima ja väikse törtsu likööriga.
Mõlemad variandid olid minu jaoks harjumatult magusad, mistõttu jäin lõpuks siiski tavalise white coffee juurde ja katsetasin erinevate kohvikute kohvisid.

Loodus ja kohalikud elanikud

Veetsime põhiosa ajast Tenerife lõunaosas. Sealne maastik on mägine ja loodus mitte just kõige rikkalikum. Kõikjal võib kohata hulgaliselt kaktuseid, erinevaid palmipuid ja sisalikke, aga see on enamasti ka kõik. Linnas on iga puu ümber kastmisvoolik ning vaevalt, et ilma kõrvalise abita seal üldse midagi kasvada saaks. Olgugi, et lokkavat rohelust seal ei leidunud, olid lõputud mäed/künkad pea igal pool ning vaated nende otsast imelised.
Pea iga päev ronisime mõne sellise mäe otsa ning ega seal lauget maad eriti polnudki. Sealseid kohalikke jälgides ei silmanud küll ühtki ülekaalulist inimest: paljud vanemaealised käisid hoopis hommikujooksu või -võimelmist tegemas ning igal teisel oli koer, kellega tehti pikki jalutuskäike mööda rannaäärt. Kliima mõjutab inimese käitumisharjumusi ilmselt üsna palju. Kohalikud pensionärid nägid ikka tunduvalt vitaalsemad välja kui meie papad ja mammad.
Kui sul on hommikul toast väljas astudes on võimalik lühikesed püksid ja särk selga tõmmata ning mängisele maastikule jooksma või jalutama minna, siis on ilmselt tunduvalt lihtsam ennast liikumises hoida, kui -20 kraadise pakasega mingitki aktiivsust säilitada. Palju oli ka pensionäre, kes juba hommikul ookeanivette sulpsasid ning pärast 20-minutilist suplust promenaadil jalutasid ning hiljem kohvikus kohvi nautisid. Selline mõnus pensionipõlv, millest ei ütleks isegi ära.

29425019_1903094169712972_2640426270151671808_o

Päike ja merevesi

Õhutemperatuur oli selle nädala jooksul keskmiselt 21-23 kraadi sooja päeval ning 15-17 kraadi öösel. Kahel päeval oli taevas pilvine, ülejäänud aja säras helesinises taevas soe kevadpäike. Ühel pilvisel päeval külastasime ka Tenerife kõrgeimat mäge, vulkaan El Teidet ning olgugi, et all oli ilm pilvine, paistis meil ere päike.
Vesi oli umbes 20 kraadi ning rahvast ujumas piisavalt. Kohalikud väga varvast vette ei pistnud, aga meie jaoks oli temperatuur täitsa piisav (enamasti pole Eestis suvelgi nii soe) ja käisime pea iga päev ujumas.
Päike põletas ära mu randmed, pahkluud, õlad ja käelabad. Päevitus oli kuidagi veider – ei teagi, kas see oli tingitud sellest, et otseselt päevitama me ei jõudnudki, vaid kogu jume tuli matkamisest või tekkis mingisugune (päikese?)allergia, sest need kohad, mis enamasti kunagi pruuniks ei saa, said justkui kõige rohkem põletada ja muu keha jäi valgeks. Veider igatahes.

Reisi kõrghetk

Kogu Tenerife reisi tipphetk oli kahtlemata matk Pico del Teide tippu. Tegemist on kõige kõrgema tipuga kogu saarel. Õigupoolest on tegu vulkaaniga, mis viimati purskas 1909. aastal ning millel kõrgust merepinnast 3718 meetrit.
Umbes 3 nädalat enne reisi toimumist El Teide kohta uurima hakates avastasime, et tippu pääsemiseks on vaja luba, mis on küll tasuta, aga mida on piiratud arv iga päeva kohta. Tuli välja, et selleks perioodiks, kui meie seal oleme, on kõik load juba välja antud. Luba oli siiski vaja ainult viimaseks 200-ks meetriks, seega tuhandeid meetreid oli meil võimalik tõusta ka ilma selleta.

1280px-Teide_and_Caldera_2006

El Teide

El Teide otsa ronimiseks on kaks võimalust: köisraudteega või jala. Autoga pääseb 2200m kõrgusele, kust edasi algab siis raudtee või kes jala läheb, siis matkarada. Meie valisime jalgsimatka: ilus vaade tuleb ikka välja teenida.
Kuna jõudsime matkaraja algusesse üsna vara (umbes kella poole 9 ajal), siis oli parkimisplats tühi ja inimesi pea polnudki. Esimesed kilomeetrid läksid lennates ning kuigi temperatuuri poolest oleks võinud lühikestes riites ronida, olime ennast silmini sisse pakkinud, et mitte teise või kolmanda astme põletust saada: päike oli juba hommikul väga intensiivne. Rühkisime üsna tempokalt üles, peatudes vaid fotode tegemiseks, et kindlasti tippu ja enne pimedat ka alla jõuda. Vaated juba poole mäe pealt olid imelised ning see andis jõudu edasi rühkida, et veel kõrgemale jõuda. Kui olime 2800m kõrgusele jõudnud, seisis meil ees silt: Path closed due to ice and snow. 

29433298_1903094243046298_2039267767974100992_o

Ainult 900m veel tipuni: so close, yet so far. Seal meie vallutusretk seekord lõppeski. Siirdusime kõrvaloleva mäe otsa, tegime mõned pildid, nautisime vaadet ja jalutasime veidi löödult alla tagasi. Olgugi, et me seekord päris tippu ei jõudnud, oli see meie mõlema elu esimene ronimine ning 2800m kirja saada pole ju paha tulemus. Need vaated, mis meil teepeal avanesid, olid imelised: kui pilved sinust alla jäävad, eemal teised mäetipud, tunned end nii väiksena, et kõik muu ununeb: naudid hetke ja lihtsalt ahmid seda ilu, mis sind ümbritseb. Tahan kindlasti tulevikus tagasi minna ja raja lõpuni käia, lubasin endale, et selle tipu vallutan ma ükskord nii kui nii!

29473064_1903094289712960_6334787963704049664_o

Vaade 2700m kõrguselt: kõrgemal pilvepiirist

Masca küla ja matkarada

“Olla Tenerifel ja mitte ära käia Mascas on sama mõistlik, kui Moskvat külastades punane väljak vahele jätta.” – Tenerife kompass.
Lisaks El Teidele tahtsime ära käia ka nn piraatide külas ehk Masca külas, kus alla kahesaja inimese elab kokku paarikümnes rohkem või vähem korras majakeses.
Masca külast ookeanini viib nn piraadirada. Nõnda nimetati seda selle pärast, et paar sajandit tagasi oli Masca küla siinkandis seilavate piraatide jaoks hinnatud peatuspaik. Laevadega tuldi alla lahesoppi ja jäädi ankrusse, paatidega sõuti maale ja roniti mööda kitsast rada mäekülge pidi üles külasse, kus siis raskest kaaperdamistööst puhata ja pidu panna.

29389480_1903094066379649_167274575153856512_o

Masca küla

Plaan piraatide kombel Masca külast alla ookeani äärde matkata oli ka meil. Kurb oli uudis, kui külla jõudes kohalikult tädilt teada saime, et rada on suletud, allpool olevat kõvasti vett ja rada läbimatu. Kui aus olla, ega seal tegelikult mingit rada polegi, tegemist on pigem kujuteldava teekonnaga kivide alt ja pealt ning kohati ka läbi vee. Olin selle matka eel isegi veidi mures – mis siis, kui kumbki meist hüpeka välja väänab või märjal kivil libastub?
Alla ookeani äärde me laskuda ei saanud, mistõttu suundusime ühte külas olevasse kohvikusse järjekordset kohvi jooma ning kaunist vaadet nautima.

29426100_1903094116379644_4043179034455048192_o

Jõudsime selle lühikese nädala jooksul tänu autole teha ringi tervele saarele ning pea kõik tähtsamad vaatamisväärsused läbi käia. Olgugi, et randa päevitama me lõpuks ei jõdunudki, oli reis siiski meeldejääv ning soov tulevikus tagasi minna on kindlasti olemas. Kel tekkis väikegi huvi Tenerifet külastada, siis soovitan kindlasti auto rentida ja ööbida pigem korteris kui hotellis: nii saad öösel rahulikult magada, ega pea pidevalt kõrvaltoas viibivate turistide jutte kuulama.
Nagu näha, siis ka Tenerife reis võib olla taskukohane ning kui ausalt tunnistada, oleksime saanud valida tunduvalt odavama auto, ööbimiskoha ning ka söögi (ning säästa 100-150€ inimese pealt), aga tahtsime endale puhkamisel ikka veidi luksust ka lubada!

Kuhu järgmiseks? Üks pikem matk 2019.a suveks on tegelikult juba plaanis küll!

Emotsioonid – peita või jagada?

Olen kasvanud üsna tavalises Eesti peres: ema, isa ja 2 last. Eestlastele kohaselt olid vanemad töökad ning tegid kõik, et lapsed ei peaks millestki puudust tundma. Sellele vaatamata polnud meil raha kunagi “jalaga segada”, sest see “ei kasvanud puu otsas”, mistõttu sai ka minust juba üsna väiksest peale kokkuhoidlik majandaja.

Oma esimese tööotsa sain juba 8-aastaselt: käisin suvel põllul tuulekaera korjamas. Suuri palganumbreid ma muidugi ei näinud, aga päevad oli sisustatud ning suve lõpuks kogunes nii palju kukrusse, et sain endale päris uue jalgratta osta. Kus ma olin alles uhke oma saavutuse üle! Olgugi, et rõõm oli üürike, sest paar nädalat hiljem, kui meie tänava poisile oma uut iludust näitamas käisin, kadus see mõni tunni möödudes jäädavalt. Minu esimene suurem õppetund: ära usalda inimesi pimesi, kõik ei nii heasoovlikud, kui sa arvad.

Järgnevad suved olingi alati miinimum 6 nädala tööl: küll malevas, laos, põllul ja kus iganes veel. Kasvasin endast veidi (või päris palju) vanematega koos ning tänu sellele iseseisvusin juba üsna noorena. Kodus oli vabakasvatus, probleeme minuga polnud ning suhted põhinesid usaldusel. Ma ei pidanud pidevalt aru andma, kellega või kus ma olen, peaasi, et õigeks ajaks koju ilmun ning jamasid ei korralda. Mulle sobis.
Küll aga tundisin üks hetk, et olen vanematest justkui lahku kasvanud. Tulin oma kohustuste ja eluga hästi toime ning ei vajanud pidevat poputamist. Kurtsin oma mured vajadusel sõpradele ning elu oli jälle ilus. Samuti polnud meil kodus kunagi mingisugust ühist söömist või teemade arutamist, isa ja ema olid samamoodi pigem vaoshoitud ja üleliia oma emotsioone välja ei näidanud, tunnete väljanäitamisest või nende arutamisest rääkimata. Nii oli tehtud aastasadu, egas meiegi erinevad polnud.

Kasvasin veidi suuremaks, kohtasin esimest, teist ja kolmandat armastust ning sain kolm korda ka valusalt haiget. Püüdsin olla tugev ja emotsioonid endasse peita. Mäletasin lapsepõlvest hästi, kuidas ema vahest üksi salaja nuttis, kui lained üle pea kokku lõid. Tugeva naisena pühkis ta pisarad ära, tõmbas kopsud värsket õhku täis ning tegi näo nagu midagi poleks olnud. Aga mina nägin ja õppisin.
Isa rääkis üldse vähe, ta oli rohkem tegude mees, on siiani kuldsete kätega Eesti mees. Korra-kaks aastas vast kallistame, aga muidu on hellus justkui tabu või pehmode värk. Kas vanasti ei hoitudki üksteisel käest kinni või ei kallistatud igal kohtumisel?! Eks tütardega ongi keerulisem – mida sa nendega räägid? Autod ja tehnika neid eriti ei huvita, maja ka koos ei ehita, kalal pole isegi ammu käinud – ei jäägi nagu midagi eriti järele. Ja niisama lobajuttu mehed ei aja, neil on targematki teha.

Nii kasvatasin aegamisi enda ümber väikse kaitsva müüri. Liigsed emotsioonid ja nende jagamine tundus tegevat rohkem haiget kui head, seega peitsin need sügavale enda sisse. Aastaid oli elu ilus ja rahulik. Kõik oli nii nagu olin harjunud. Kuniks kohtasin kedagi, kelle peredünaamika oli hoopis teine – lapsed ja vanemad rääkisid omavahel, kallistasid, jagasid hellust ja tundeid.
Esialgu oli sellega raske harjuda, pidin oma mugavustsoonist välja astuma. See ei tulnud minu jaoks loomulikult. Ma polnud ju kunagi nii teinud, minu pere toimis teistmoodi – meil oli vaikiv usaldus, teadmine, armastus ja hellus, nii iga ühe enda peas tiksumas. Kõik teadsid, aga keegi ei öelnud. Nii tundus lihtsam, vist. Kuniks ma nägin, et teistmoodi võib ka toimida. Rohkem rõõmu, ka kurbust ja puudutusi. See oli okei. See pole pehmode värk, vaid normaalne pere dünaamika.

Tasa ja targu hakkasin minagi avanema. See on pikk ja keeruline protsess. Õpin taas iseennast tundma, kogen emotsioone uutmoodi. Aktsepteerin oma tundeid, ei peida neid. Jagan teistega, veel vähestega, aga siiski. Tugev naine võib kohati olla õrn ja habras- see on okei. Tunnen endiselt justkui kaotaksin enda üle kontrolli, tunded võtavad võimust. Liigne emotsionaalsus ei anna ju midagi? Kas see polegi siis nõrkus? Summutan tundeid ja mõtteid mõne kõrvalise tegevusega või söömisega. Näksin, sest tühi kõht toob pinnale ka need mõtted, mida oled püüdnud vältida. Proovige 24h söömata olla – sööge pärast õhtusööki alles järgmisel õhtul. Kui tegemist pole tööpäevaga, jääb üle palju vaba aega ja energiat, mis tavaliselt kulub kokkamisele või söömisele. Nüüd tuuakse aga päevavalgele tunded ja emotsioonid, mis nädalaid või aastaidki peidetud olnud. See pole lihtne.

Olen 28-aastane, saan varsti 29. Olin seni arvanud ennast olevat tugeva ja enesekindla naisena. Liigsed tundepuhangud ei olnud minu teema. Olin vaoshoitud ja distsiplineeritud. Nüüd olen muutumas, vaatan maailma veidi teise pilguga, püüan rohkem mõista ning väljendada. Tahan tunda neid tundeid, mis minus tekivad, mitte neid peita, häbenedes olla nõrk või haavatav.
Püüan taas soojendada suhteid oma perega, õpetada ka neid olema õrnemad, avatumad, tundlikumad. See pole kerge. Võtan südame rindu ja annan edast parima. Maailm on nii palju värvilisem ja ilusam, kui seda kõike raudse eesriide taha ei peida.

Et emotsioone välja näidata, on vaja julgust. Ma tahan olla julge ja õnnelik.

“Everybody wants happiness, nobody wants pain, but you can’t have a rainbow without a little rain.”

 

1. KUU: PN Coaching for Woman

Nagu eelmises postituses lubatud sai, kirjutan oma esimesest kuust PN Coaching for Woman programmis. Kellele jääb segaseks, millest ma rääkima hakkan, siis tegemist on aasta aega kestva toitumis- ja treeningprogrammiga, mis toimub interneti vahendusel ning mille eesmärgiks on püsivate muutuste saavutamine ja uute harjumuste kinnistamine. Kirjutasin sellest veidi lähemalt selles postituses: Kaks head uudist!“.

Uued harjumused

Ei mingit tavapärast toitumiskava või eeskirju, ei mingit toidu kaalumist või kalorite lugemist, esimene kuu oli väga rahulik. Võiks isegi öelda, et ärritavalt igav. Esimesel nädal pidid enda jaoks välja valima mingi tegevuse, mis võtab umbes 5 minuti ning mida oled soovinud teha, aga pole alustanud, ning seda siis järgmised kaks nädalat tegema. Iga jumala päev, 5 minutit pühendumist eesmärgile.
Mina valisin eesmärgiks teha iga päev vähemalt 5 minutit liikuvust parandavaid harjutusi, täpsemalt hüppeliigese liikuvust parandavaid harjutusi. Tunnistan ausalt, 14-st päevast sain hakkama 12-ga. Not bad, but could be better. Kahe nädalaga märgatavaid muutusi polnud ning kuna tegevus muutus minu jaoks veidi igavaks, vahetasin selle kahe nädala möödudes jooga vastu. Praeguseks on täis täpselt üks kuu ning kui esimese kahe nädala jooksul jäi vahele kaks päeva, siis viimase kahe nädala jooksul vaid üks laisk päev! Progress igatahes!

Ehitame vundamenti

Pärast kahte esimest nädalat anti meile päris esimene harjumus, mida juurutama hakata. So simple, yet so challenging: EAT SLOWLY! Ehk nüüd tuli hakata sööma aeglaselt. What? Niigi on kiire: tööle, trenni, koju projektide kallale ja nüüd järsku tuleb aeg maha võtta, kõik segavad faktorid välja lülitada või käest panna ning toidule keskenduda? Jah, just.
Esimese nädala jooksul unustasin päevasest kolmest söögikorrast kahel uut harjumust rakendada, sõin kas on-the-go, kuhugi tormates, arvuti ees, telefoni näppides, juttu puhudes või mõnd muud meele kõrvalejuhtimis meetodit kasutades. Alles siis, kui olin söögikorra loetud minutitega lõpetanud, taipasin, et ei pannud tähelegi, kui taldrik tühi ja nõud juba kraanikausi poole teel. Päris kurb. See püha söögikord, kui tõesti maha istusin, toitu korralikult mälusin, maitsed ja lõhnu kogesin, oli lausa imeline. Kohaloleku võlu. Silmitsesin aknast välja kaugusesse, võtsin hetke tänamaks universumit selle imemaitsva toidu eest, naeratasin ja luristasin vaikselt sõõm sõõmu haaval edasi nautides igat suutäit. Why do we rush? Aeglaselt on nii mõnus!

Miks on aeglaselt söömine oluline?

Aja maha võtmine söömise ajal võimaldab meil toitu päriselt nautida. Restoranis käies annavad uue käigu saabumisaeg ning miniatuursed portsionid meile võimaluse aja maha võtta, toitu rohkem nautida (et kauem jätkuks) ning kokakunsti hinnata.
Kas olete tähele pannud, et kuigi väljas söömas käies on tihti portsionid üsna pisikesed, saame kõhu ikkagi täis? Miks? Täiskõhu signaal jõuab ajju keskmiselt 15-20 minuti jooksul. Kui naudime toitu, võtame aega, et tunda erinevaid maitseid, tekstuure ning lõhnu, anname kehale aega, et signaal õigel ajal kohale jõuaks. Kui kiirustame, sööme teleka ees ja toitu korralikult läbi mälumata, saab taldrik tühjaks enne, kui täiskõhutunne kohale jõuab. Nii olemegi selleks ajaks, kui 20 minutit täis saab, tegelikult juba üle söönud. Seega, võtkem aeg maha. Olgugi, et olen nüüd viimased paar nädalat seda harjumust juurutada proovinud, ei ole mul alati meeles aeglaselt süüa. But that’s ok. I’m still learning too. It’s ok to make mistakes as long as you get back on track!

Programmi ülesehitus

Mida see programm endast üldse kujutab? Lisaks igapäevasele harjumuse juurutamisele, saabub hommikuti virtuaalsesse postkasti e-mail ülesannetega algavaks päevaks. See viib sind töölauale, kus käesoleva päeva info suurelt silme ette kuvatakse.

PN Coaching töölaud näeb välja umbes selline:

PN_C

Vasakult ülevalt:

Today’s workoutactive recovery, mille tegevuse võid ise valida või soovi korral ka plaani ümber mängida ning teha kergema päeva/puhkepäeva asemel hoopis jõutreeningu. Üldiselt on umbes kuu aja treeningplaan ette teada, seega saad oma nädalaid ise sobivalt kohandada.

Did you work out or actively recover? – Kas sa liigutasid ennast täna? Kui jah, siis mis sa tegid? Siia saad kirja panna oma treeningu ning korra möödudnud päevale tagasi vaadata – kas eesmärk sai täidetud?

Quick survey – tagasivaade viimastele nädalatele. Annab võimaluse kümne palli süsteemis oma progressi hinnata. Kas PN programm aitab mul liikuda õiges suunas? Kas olen rahul viimaste nädalate edusammudega? Mis mulle probleeme valmistab? Mida olen hästi teinud?

Share your progress – korra kuus tuleb ennast kaaluda ja mõõta ning pildid teha. See annab hea võimaluse oma progressi jälgida. Kui ikka sentimeetrid kahanevad, kuigi kaalunumber ei muutu, siis oled endiselt õiges suunas liikumas. Üks hetk hakkad seda ka peegelpildis märkama.

Ülaltoodud kaardid muutuvad ning võivad päeviti olla erinevad: nt õppetunnid, päeviku täitmine ja harjumuse järjepidevuse kontroll.
Paremal pool menüüs saab näha oma progressi, varem läbitud õppetunde ning ülesandeid – kui mõni vahele jäänud, saab tagant järgi lugeda.

Untitled

Lisaks veel viide privaatsele Facebooki grupile, kus vajadusel liikmed oma küsimusi ja mõtteid jagada saavad.
Vahel tasub lugeda ka enda kirja pandud emotsioone ja mõtteid, mis on Your owner’s manual alla peidetud. Lisaks saad soovi korral broneerida aja ka treeneriga nõu pidamiseks.

Hetkel 5-10 minutit päevas uue õppetunni või päeviku täitmiseks on minu jaoks täitsa piisav ja Facebooki gruppi ma väga süvenenud pole. Keskendun põhiliselt ikkagi uute harjumuste juurutamisele ning põhirõhk on hetkel kahel fundamentaalsel harjumusel: aeglaselt söömine ning oluline harjumus nr 2, millest pajatan juba järgmisel korral, kui olen seda veidi pikemalt praktiseerinud.

Eat slowly – this is one of the most important rules you’ll learn this year!

Järgmise korrani! Mida aeg edasi, seda põnevamaks läheb. Luban, et hoian teid kursis!

Kaks head uudist!

Kes mu viimast postitust luges, siis pani võib-olla tähele, et jätsin oma uue aasta eesmärkidest mõned nüansid avaldamata. Nüüd on aeg katteloori veidi paotada ning rõõmsaid uudiseid ka teiega jagada!

Esiteks saime jaanuari lõpus kätte oma kauaoodatud korteri! Uut korterit ostad enamasti jooniste põhjal ja ükskõik kui palju sa neid ka ei uuriks, ei suuda sa ilmselt täpselt ette kujutada seda, milline see tegelikkuses välja näeb. Esimest korda korterisse sisse astudes tabasin end mõttelt, et paberi peal tundus korter küll veidi suurem. Olles suure osa elust elanud 60-ruutmeetrises Mustamäe paneelikas, tundus 6-meetriste ladedega 52-ruutmeetrine loft mõnusalt suur. Tegelikkuses on ta suur siiski kuupmeetrites, aga muidu paras elamine paarile või poissmehele. Kõrged laed ning rustikaalne siseviimistlus näib esialgu kõle ja külm, aga kui mööbli sisse saab, võtab asi hoopis parema ilme.

city_tallinn_marsi_tn_6_1s-_1494406345718

Pilt on illustratiivne. Aga lõpptulemus siiski sarnane.

Korter on esilagu neli seina, paar valgustit ja sanitaarruumid. Üks suurem ja kõige kiirem väljaminek, mis korteriga seoses ees ootab, on köögi soetamine. Paraku seda paketis kaasas polnud ning kuna tutvusringkonnas on köögimööbli spetsialiste omajagu, siis teadsime, et saame hea hinnaga kvaliteetse köögi ka mujalt kui otse arendajalt. Ehk neli seina ja kuhjaga rõõmu jaanuarikuus!

Nüüd siis teise uudise kallale. Kui aasta alguses postkasti taas PN Coaching for woman e-mail potsatas ning selle läbi lugedes koheselt ka prügikasti saatsin, jäi sisimas siiski kripeldama. Olen Precisin Nutrition’i ja John Berardi tegemisi juba mitmeid aastaid jälginud ning kuna toitumist puudutav teema on minu jaoks väga põnev, siis olen viimased kaks aastat mõlgutanud mõtteid ka ise programmist osa võtta. Vahest isegi hiljem ka nende Precision Nutrition Level 1 Certification’i ära teha, et tulevikus ise ka paremini inimeste küsimustele vastuseid oskaks anda?
Sest olgugi, et ma tean natuke tervislikust toitumisest, on ka minu peas pidevalt küsimused, et mida, kui tihti ja kui palju siis tegelikult süüa, et elada terve ja õnnelikuna kõrge eani ning pärandada need harjumused edasi ka järeltulija(te)le. Mulle tundub, et ma pole ainuke, kes veidi segaguses on: low fat, high fat, high protein, paleo, vegan või just eat what the hell you want and hope for the best?

mens_coaching_quote_andrew

Foto.

Nii ma surusingi maha oma argumendid, et ma ei saa endale seda lubada, 49$/kuus on liiga suur väljaminek või et kas mul tõesti on seda vaja? ning registreerisin ennast ära. Alates 20.01 olengi PN Coaching for Woman ametlik õpilane. Olgugi, et tegin seda nädal aega hiljem, kui programm oli juba alanud (sest mul võttis plusside ja miinuste kaalumine rohkem aeg), võtsid nad mu siiski vastu.
Nüüd on esimene kuu möödas ja peaaegu 11 kuud veel ees. Pikk aeg ja palju raha, ma tean. Eks ma siiani vahel mõtlen, et kas ikka tasub ära ja kas ma tegin õige otsuse või mitte, aga olgem ausad, ma ei saa seda enne teada, kui olen ära proovinud, on nii?

Minu eesmärk ei ole kaalu kaotada. Ma tahan õppida, näha, kuidas inimeste harjumusi muudetakse ja kinnistatakse, et tulemused püsivad oleks. Loomulikult oleks mul hea meel, kui aasta lõpus paremas vormis oleksin, aga see pole eesmärk number üks (võib-olla number kolm -aga sellest räägin ma hiljem).
Seda, et kaalu on võimalik kaotada kaloreid lugedes ja toitumiskavasid järgides pole vist kellelegi uudis. Aga kas see on jätkusuutlik? Kas mingi hetk ongi toit ainult numbrid ja muud midagi? Kas kalor ja kalor ikka on võrdsed? Toitumine ei peaks olema rocket science, mille valmistamine ja mille üle arve pidamine on sama ajakulukas kui ettevõtte raamatupidamine. Tervislik eluviis peab olema jätkusuutlik ega tohi viia sind teistesse äärmustesse. Usun, et seda kõike saab teha palju lihtsamalt ning just seda, kuidas seda teha, tahangi selle aasta lõpuks teada. Kirjutan järgmises postituses ka PN Coaching for Woman esimese kuu kokkuvõtte, siis saate koos minuga õppida ja mina jällegi oma õptut jagada ja kinnistada. Ühel heal hetkel lisan siia ka reaalsed numbrid, aga hetkel on selleks veel vara. Mina olen igatahes põnevil.

Huuh, nii tehtud. Peaaegu kõik sai välja öeldud. See saab olema põnev aasta – lisaks eelmainitule on plaanid veel ka maja, koera, blogi ja ühe pisikese projektiga veel! Kuulmiseni!