Nööbist

Kas mäletate veel seda neljajalgset karvapalli, kes selle aasta alguses meie perre lisandus? Mõtlete, et kuidas tal vahepeal läinud on? Ma räägin teile.

Nova Scotia toller ehk meie Nööp, kodanikunimega Soundwave, on nüüdseks 10-kuune. Teismeiga on täies hoos ning kuulekus – ah, mis see veel on? Ehk kui seni oli Nööp väga kuulekas ning võisin ta rahuliku südamega jalutama minnes rihmast lahti lasta, ilma, et ta sõiduteele jookseks, siis nüüd kaoks mu hüüded justkui tuulde. Kõik asjad, mis varasemalt keelatud on, katsetatakse järgi. Nüüd on vaja iga teisel pool teed olev puu üle nuuskida, keset autoteed seisma jääda, kaugele eest ära joosta, kõva häälega haugatada ning salaja mõni sokk tuuri panna. Keelatud vili on magusam kui kunagi varem.

Need kaheksa kuud (ta tuli meile, kui oli kahekuune), mil kuts meiega on olnud, on möödunud lenneldes. Kahjuks sai kutsikast küll täismõõdus koer (kutsikad võikski kutsikaks jääda!), aga õnneks väga tore ja truu kaaslane. Seni on ta meil pea kõikjal kaasas käinud, palju ilma näinud ning lugematul hulgal sõpru kogunud. Üks pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna, seega laskem fotodel jutustada:

On olnud toredad seiklusi täis kuud. Loodame, et suuremad retked on veel ees!

Neli esimest kuud

Homme on must reede, seega tuleb asjalikud toimetused arvutis täna ära teha, et reedel saaks õhtul veebis rahulikult ringi tuuseldada ning kõik vajaminev koeratoidust kuni kreeka pähkliteni poole hinnaga ära tellida.

Nii, asume asja juurde. Väike Juurikas on vahepeal neljakuuseks saanud. Oleme üksteist juba üsna hästi tundma õppinud. Kui seni olin teda pea kõik päevased uned kotis kandnud, siis täpselt nädal tagasi otsustas väikemees, et nüüd aitab, tema enam kotis magada ei taha – uned muutusid väga lühikeseks ning kotti pannes hakkas alati protestima. Nii olingi korraks üsna nõutu – kuidas ja kuhu ma ta siis magama panen? Kuna olin tol hetkel linnas ema juures, siis katsetasin turvatooli, sest pidime vaikselt hakkama kodu poole liikuma. Ja oh imet – uinuski toolis kõigest viie minutiga ning magas pea tunnikese. Te ei kujuta ettegi, kui õnnelik ma olin! Kui oled viimased kolm ja pool kuud päevas 5-6h last kotis kandnud, siis annab selg päeva lõpuks ikka tunda, et 7kg turjal kanda pole kõige kergem isegi ergonoomilise kotiga.

20 000 sammu päevas pole enam mingi ime.

Järgmisel hommikul katsetasin käru (mida ta siiani vihkas ning kus ta üldse polnud nõus magama) ja läksin väriseva südamega jalutama, kuklas mõte, et mis saab, kui ta poole tee peal röökima pistab – mul ühes käes käru ja teises koer, last pole kusagile panna. Aga kõik läks hästi ja kutt magas pea kaks tundi jutti! MIDA?! Ma olin õnnejunnis. On see unes või ilmsi?
Ja nõnda üleöö hakkaski poiss kärus magama. Päevas kaks 2h und, millest suurema osa ma kärutan koos Nööbiga ja osa unest seisab käru vahel koridoris ning mina toimetan toas. Elu muutus kohe kordi lihtsamaks. Kuigi kotis on beebit tore kanda ja hea on teda enda lähedal hoida, siis kohati oli see ka üsna kurnav, et ei saanud eriti midagi teha ega kordagi hinge tõmmata. Eks veidi igatsen seda lähedust juba, sest ka õhtuti uinub ta nüüd oma voodis ilma kussutamiseta – oo, miks sa küll nii kiiresti suureks saad? 

Kaminatuld võib väikemees vaatama jäädagi.

Kui ma nüüd korra pilgu tagasi heidan, siis võin tulevastele emadele öelda, et sünnitus on tehtav ja sellele pole mõtet liiga palju rõhku panna. Usaldage oma keha, beebit ning laske igasugustest ootustest lahti. Uurige parem selle kohta, mis saab pärast, kui see väike ime teie süles on ning hoolt ja armastust vajab, sest kuigi võiks arvata, et laste kasvatamine on intuitiivne ja loomuomane tegevus, siis selleks, et seda tööd võimalikult hästi teha, on hea, kui oled veidi ka uurimustööd teinud. Küsimusi, mis vastuseid vajavad on igatahes palju ning nii olen ka mina juba praeguseks ligi kümmekond erinevat raamatu läbi lugenud. Paljud neist puudutavad beebi arengut, und, mängu, erinevaid kasvatusmeetodeid ning ka varajast potitamist.

Ääretult põnev töö on see emadus ning juba praegu julgen arvata, et ka maailma kõige raskem ja vastutusrikkam. Samas ei loobuks ma sellest rollist mingi hinna eest, sest olgem ausad, see väikemees on maailma kõige armas tegelane! Nüüdseks olen ta ka potile saanud, mis tähendab, et päeval kulub meil maksimaalselt 1-2 riidest mähet ning öösel 1 ühekordne. Sest nagu ma aru olen saanud, siis isegi beebid ei taha ennast täis lasta ning eelistavad nagu loomadki oma pesast väljaspool asjatada. Amazing, right?! 

Mänguasjadeks kõlbavad ka köögitarbed.

4-kuune väikemees:
-kaalub ca 7kg
-on 68cm pikk
-armastab kätest hoides püsti seista
-ilastab nagu kraan oleks lahti jäänud
-pureb oma hambutu suuga kõike, mis kätte saab
-keerab ennast seljalt küljele (kõhuli veel mitte)
-võib vähemalt 5-10 minutit kamina ees tuld vaadata
-laliseb hommikuti kõva häälega, et emme ja issi magada ei saaks
-ärkab öösiti 3-4 korda
-magab kõik päevased uned kärus (ca 2x2h)
-ei naudi endiselt autosõitu
-teeb oma päevased hädad 90-95% ulatuses kraanikaussi/potti
-naeratab väga palju

Saigi vist kõik. Kindlasti on palju, mis hetkel meelde ei tule, aga loodan, et olulisim sai kirja. Järgmine kord kirjutan rohkem endast, trennidest ja oma tulevikuplaanidest.

Kuulmiseni!

Lõviemad

Kell on pool üheksa õhtul, olen pärast kahte tundi kussutamist lõpuks väikse Juurika magama saanud. Kõrvad huugavad, sest kutt “laulis” vahelduva eduga pea poolteist tundi jutti. Miks? See jäi mõistatuseks. Väikesed inimesed ongi tihtipeale üks suur mõistatus.

Kukun väsinult diivanile, panen silmad kinni ning vajun unustusse. Täpselt aasta tagasi samal ajal istusin loengus, kuulasin õppejõudu ning võitlesin väsimusega. Vaatasin seinal olevat kella ning tõdesin, et tõenäoliselt enne kümmet siit minema ei saa. Võtsin jõu kokku ja suunasin kogu energia keskendumisele.
Õhtul üheteistkümnest koju jõudes olin omadega läbi, aga teadsin, et järgmiseks päevaks on vaja veel kodutöö ära teha, mistõttu panin teevee keema ning võtsin arvuti lahti. Kulus veel tunnike, kui lõpuks veidi peale südaööd magama sain. Hommikul 5:45 oli taas äratus, suundusin trenni, sealt edasi tööle ja õhtul kooli.
Sotsiaalne elu puudus, aga vaatamata väsimusele olin õnnelik. Tööl oli kõik hästi, koolis (enamjaolt) põnev ning vahel õnnestus ka trenni jõuda, mis oli kui kirsiks tordil. Teadsin, et sellise tempoga tõenäoliselt kaua vastu ei pea, aga sessi aeg oli jälle lihtsam ning suvel kooli üldse polnud ja töölt sai pea kuu aega puhkust. Aega taastumiseks oli ka nädalavahetustel, kui äratuskella sai muretult kinni vajutada ning puudujäänud une järgi magada. Elul polnud häda midagi. Ambitsioonid olid kõrged ning visoon silme ees.

Ärkan teleka ees taas üles, olin märkamatult tunnikeseks tukastama jäänud. Ma polnudki koolis. Olin kodus, üleval korrusel magas väike vääks ning all kaminas praksus tuli. Väsimus oli kontides ja pea veidi valutas. Oeh, huvitav millal ma päriselt välja magada saan? Emadele ju puhkust ei anta, selles ametis oled rakkes 24/7 – ilma nädalavahetuse või puhkuseta.
Isegi, kui oled viimseni väsinud, ärkad üles ja võtad pisikese sülle, et ta taas unele kussutada. Isegi, kui selg valutab, kannad teda ikka kätel, sest valu pole oluline.
Isegi, kui oled kolm päeva korralikult pesemata, lähed pühid pisikese suu ilast puhtaks, vahetad mähkme ning võimlete koos, et ta saaks suureks ja tugevaks.
Isegi kui istud õhtu lõpuks diivanile, et viimaks veidi aega iseendale pühendada, leiad end pisikese kõrvalt voodist, et selle väikse ime und valvata ja teda lihtsalt imetleda.

Jah, alles nüüd oskan päriselt hinnata oma ema. Tal oli ilmselt veel keerulisem: kaks väikest vääksu – üks süles, teine käeotsas tuli hommikul vara piima järjekorda minna, päev otsa kahte abitut tegelast kantseldada, ahju kütta, süüa teha ning õhtul hulganisti marlisid puhtaks pesta, sest mähkmetest võisid ainult und näha ja pesen-kuivatan-triigin pesumasinate asemel oli ainult kaks kätt ning pesukauss. Vau, isegi seda kirjutades vajub imestusest suu lahti ja austus kasvab veelgi. Nüüd ma tõesti mõistan. See amet on maailma kõige raskem, kõige vastutusrikkam, kõige pikemate (loe:katkematute) tööpäevadega ning tegelikult kõige tänuväärsem.

Kuigi täna pole emadepäev, siis kutsun teid üles märkama oma vanemaid ja vanavanemaid ka kõigil teistel päevadel peale ühe päeva aastas. Kinkige neile lilli, minge külla, küpsetage kooki ja lihtsalt veetke koos aega, sest muud nad ei tahagi -lihtsalt teiega koos olla.
Nad on selle ära teeninud. Igaüks neist on teinud oma parima. Parima võimaliku sellel hetkel.

Aitäh, ema ja isa!

Uudiseid?

Kae perra, jälle üks kuu kohe otsa lõppemas!

Täpselt nii äkki nagu tuli maha härmatis, möödus ka väikse Juurika 4.kuu uneregressioon (vanust küll alles 3,5k). Jah, viimased kaks nädalat ärkasime öösel iga 40-90 minuti tagant, sest aeg oli jõudnud sinnamaale, et väikemehe unetsüklid tahtsid täiskasvanuks saada. Mehistub teine täitsa mühinal, kui välja jätta fakt, et päevased uned magab suuresti veel kotis emme kõhul ning habe pole ka kasvama hakanud. Kolm ja pool kuud pole vanusena vist veel karvakasvu intensiivistumiseks piisav?

IMG_6585
Täpselt nii ma end viimased paar nädalat tundsin

Igatahes on magamata ööd nüüd loodetavasti mõneks ajaks möödanik. Viimased kaks ööd on kutt tubli olnud ja ainult 2x öö jooksul ärganud. See tähendab aga seda, et sinised silmaalused ja krooniline väsimus mu näos hakkab vaikselt taanduma. Tunnen ennast juba täitsa inimesena. Üks õhtu, kui poole kaheksa paiku magama sain ning viis tundi jutti põõnasin, et poole ühest väikse Juurika söötmiseks ärgata, tundsin, et võiks juba tõusta ja toimetama hakata, mis sest, et öökullid alles magama sättisid. Kainet mõistust kuulates keerasin siiski tagasi magama ja põõnasin veel mitu head tundi kuni kella kuueni hommikul. Elu tundub lill.

IMG_6589
Oo, õnnis uni, oleks sind vaid rohkem!

Olen nüüd taas õppimise lainel – koolist on akadeemiline puhkus täies hoos, aga õhtud on sisustatud Precision Nutrition Level 1 sertifikaadi omandamisega. Kes mind teab ja tunneb, siis toitumine ja tervislik eluviis on üks minu kirgesid ning viimaks võtsin kätte ja otsustasin ennast selles vallas ka ametlikult täiendada, et siis tulevikus professionaalsel tasemel nii tavainimesi kui sportlasi toitumise osas nõustama hakata. Esialgu kindlasti hobi korras, aga eks näis, mis tulevik toob. Igatahes tunnen, et mu aju saab taas koormust, mida see nii väga igatses ning lisaks mähkmetele ja piimale on päevas veel midagi teoksil.

Trennide osas on asi muidugi üsna nadi. Saan hetkel umbes nädalas korra ligi tunnikese Myfitnessi väisata ning sellega asi piirdub. Loomulikult on see tund igati hinnatud ja oodatud, aga tunnen, et seda on vähe. Kui aus olla, siis oleks kodus aega trenni teha küll – umbes kella 8 paiku õhtul, kui väikemehe magama olen saanud, aga kuna viimased nädalad on olnud täiesti magamata, siis on jõud selleks ajaks otsas. Zero, nada, null. Õnneks saab päevas palju jalutatud ning nii koer kui beebi tahavad õue iga ilmaga, seega sammude osas on 15 000 täiesti igapäevane.
Kõht on küll peaaegu tagasi tõmbunud, aga mida pole, on lihased. Inimkeha on selles suhtes ikka imeline, et nahk mis oli viimse sentimeetrini väljavenitatud, on nüüd kenasti taastunud ning hiigelkõhust pole suurt midagi järel.

IMG_6602
Vormi pole, aga küll ta tuleb!

Mudeks, pereelu on ka kenasti jonksus. Oleme härraga veel lähedasemad kui kunagi varem ning leiame üksteise jaoks selle virr-varri keskel ka piisavalt aega. Nii et ei juhtunud seda kurikuulsat *tita-on-number-üks-ja-kõik-muu-ununeb” stsenaariumit, kõik läks hoopis paremaks.
Loomulikult pole me saanud enam nii palju väljas käia, kui vanasti. Või noh, tegelikult pole me peale väikse Juurika sündi ÜLDSE kahekesi väljas käinud. AGA meil on vaiksed õhtud või hubased varahommikud kodus, mida kas kahekesi või kogu perega koos naudime. Ja neid toredaid hetki on nii palju.
Usun, et see on suuresti tänu sellele, et toetame üksteist alati ning ei võta elu liiga tõsiselt.

IMG_6643
Õhtul kogu perega raamatut lugemas: “Jussikese seitse sõpra”

Seega, elul pole väga viga midagi. Olgu, aega iseendale ja und võiks küll rohkem olla, pluss tööd tahaks ka veidi teha, aga muidu olen ma õnnelik. Me oleme õnnelikud. Olge teie ka!

Hinnake pisikesi asju.

Ja rasketel hetkedel võtke päev korraga ning pidage meeles, et kõik möödub. Üks päev korraga, jah, sa suudad, üks päev korraga!

Emaduse esimesed kaks kuud

Kui lapseootusest teada saad, hakkad enamasti ennast rasedus- ja sünnitusalase kirjandusega kurssi viima. Tahad oma pisikesel parimat ning seepärast pead hoolitsema enda eest ning nii vaimselt kui füüsiliselt valmistuma sündmuseks, mida on raske ettegi kujutada. Ja kui need üheksa kuud lõpuks läbi saavad ning ka maratonpingutus möödas ning laps rinnal, avastad ühtäkki, et see, mis edasi saab on tundmatu maailm. Võib-olla käisid perekoolis vastsündinu hoolduse loengus, aga vahest isegi seda mitte. Nüüd aga lebab sinu kätel väike inimene ning sinu ülesanne on tema eest hoolt kanda.

Esimesed päevad oled haiglas, sulle tuuaks süüa, sinu eest hoolitsetakse. Näidatakse ära kõik esmavajalikud protseduurid, et väike ilmakodanik kõhu täis saaks ning silmad ja naba puhtaks. Ja siis lähed koju ning ühtäkki oled selle tegelasega üks (või kaksi) ja pead kõik ise välja nuputama. Mis talle nimeks panna? Kui palju ta päevas peaks magama? Kas anda lutti või mitte? Mis punnid need tema kehal on? Kui soojalt peaks ta riide panema? Miks ta ei maga? Kui kõvasti turvahälli rihmad peavad pingutatud olema? Kuidas tutvustada beebit koerale? Miks ta nutab? Kas see pidevalt rähmane silm on mööduv nähtus? Mis nende vaktsiinidega on? Milline kandekott on hea? jne.

Mäletan, et esimesed päevad ma ei saanud teda käestki panna, käisime isegi vetsus koos. Küll ei taibanud ma teda krooksutada, küll hoidsin teda liiga kaua ärkvel. Öösel sai iga paari tunni tagant ärgatud. Olin küll tänu Nööbile juba harjunud, et pean kellegi teise eest peale iseenda veel vastutama, aga vahe oli selles, et Nööpi tuli sööta kaks korda päevas, oma hädadega sai ta ise hakkama ning nutta ta ei mõistnud, väikemehega oli aga hoopis teisiti. Pidime üksteisega harjuma ja see võttis aega.
Mu randmed jäid ta hoidmisest väga valusaks ning selg andis õhtuti pidevalt tunda. Kas selline ongi elu järgmised mitu kuud?

Väike Juurikas magas esimesed nädalad nagu ingel, nii oli mul päevas mitmeid tunde aega iseendale, kodusteks toimetusteks kui magamiseks. Olin oma uude rolli sisse elanud ning elu tundus mõnus. Nuputasime vaikselt nime kalla ning kolm nädalat peale sündi saime lõpuks ka registreeritud. Huvitav, mis nime ta oleks saanud, kui oleksime üle kuu oodanud ja riik ise oleks valiku teinud?
Elu oli rahulik ning emaks olemine tundus täiesti tehtav. Siis aga tulid esimesed suuremad arenguhüpped ning kadunud olid need pikad lõunased uned voodis nii poisi kui minu jaoks. Umbes 6-7 nädala paiku läks väikemehe uni katkendlikumaks, ta tahtis palju süles olla ning nuttis vahel õhtuti mitu tundi järjest. See pani kogu pere korralikult proovile.
Olin harjunud elama omas rütmis, käima trennis, enese eest hoolitsema ning nautisin vaikust ja aega iseendaga. Kõik see oli nüüd kadunud. Sain öösiti magada 4-5 tundi ning sedagi 1,5-2h kaupa, olin kurnatud ja väsinud.

Nädalad möödusid kiirelt ning väike Juurikas arenes mühinal. Tulid naeratused, lalisemine, haaramine ning vaikselt sai temaga juba suhtlema hakata. Kuigi päevad olid täis üksluist rutiini: söö, vaheta mähkmed, mängi, maga, oli väikese inimese seltskond juba arvestatav. Enam ei uitanud ta pilk tühjalt ringi, vaid uudistas suurte silmadega ümbritsevat maailma ja inimesi. Teisel kuul hakkas öösiti sekka tuleme pikemad unesid, kohati isegi 4-5h järjest ning see tähendas ka minule kosutavat puhkust. Märgatav oli muutus enesetundes, kui sai tunnigi rohkem magada. Veel parem oli olemine, kui sai 15-20 minutit trenni ka tehtud.
Olin kaotanud palju lihasmassi ning jõudu ja rasvapolster muudkui kasvas. Tahtsin nii väga tagasi oma tugevat keha, aga hommikuti ärkas poiss tihti tavapärasest varem just nendel päevadel, kui trenni tahtsin teha ning õhtuti oli nii väsinud, et tihti vajusin kas kohe pärast väikemeest või juba enne teda voodisse. Sõin seda, mis parasjagu vabal hetkel kätte sain ning ka magamatus ja kurnatus ei aidanud kaalulangetusele kaasa. Selleks, et heasse vormi saada, on uni ja toitumine äärmiselt olulised, muidu võitled nagu tuuleveskitega.

Kui kaks ja pool kuud olid täis, hakkasin väikemeest rutiiniga harjutama. Olin väsinud öistest ärkamistest (iga 2-3h tagant) ning tundus, et iseenesest see lähiajal ei muutu. Seni olin poisi ööuneks magama saanud 21-22 ajal õhtul ning päevakava polnud ollagi. Nüüd ärkasime hommikul kell 7 ja õhtul 19 sättisime magama. Päeva peale oli kaks 2-2,5h und ja üks-kaks tunnist uinakut. Söögiajad enam-vähem paigas, veerandtunniste kõikumistega. Kui seni oli poiss maganud ööpäevas 12-14h, siis juba paar päeva pärast rutiiniga harjutamist jõudsime 15-16 tunnini. Alles nüüd märkasin, kui palju paremas tujus ta on, kui on välja puhanud. Olin teda endale teadmata ilmselt nädalaid unevõlas hoidnud. Eks me kõik teeme vigu, oluline on neist õppida.

Aeg tõesti läheb kiirelt, kuigi vahel tundub, et ei teegi nagu midagi. Pisike kasvab maru kiirelt ning nii tore on jälgida, kuidas ta iga päevaga areneb ning vahel täiesti ootamatult sind uue oskusega üllatab – nagu oleks öösel salaja harjutanud. Varsti tiksub täis kolm kuud ning viimasel nädalal on ta öösiti ainult korra ärganud, magades 5-8h jutti. Nii olen ka mina saanud rohkem magada ning loodame, et varsti saame juba terve öö jutti magada. Juba kirjutasin jõuluvanale ka, et sel aastal pole vaja muud, kui rohkem und. Loodame, et ta siis täidab mu pisikese soovi!

Väikemees ärkas, peab minema. Teie nautige vihmast sügist!

 

Eluhäkid

Vaatasin täna kalendrisse ja pidin imestusega tõdema, et kohe on kuu läbi, aga ühtegi postitust ilmunud pole. Miks? Eilne õhtu seletab seda üsna hästi: panin väikest Juurikat õhtul üle tunni aja magama ning lõpuks juhtus see, et mina kustusin enne ära kui tema.
Jah, väsimus on minust võitu saanud. Kes mu Instagrami story’sid jälgib, on mu tegemiste, tunnete ja mõtetega paremini kursis. Praegu ongi seal justkui miniblogi, kus kajastan kahekuuse poja ema argipäevi ja mõttevälgatusi. Keda huvitab, visake pilk peale.

Väikse Juurika näol pole tegemist vaikse ja tasase beebiga, kes kenasti unne suikub ja vanematel öösel puhata või päeval muude asjadega tegeleda laseb. Õhtul kulub tunnike või rohkem, et väikemees unele saada ning päeval magab ta ainult siis, kui on hoitud – süles või kotis. Nõnda on mul päevas ainult mõned tunnid, mil saan omi asju teha – üldjuhul peale kella 20, kui pisikese magama oleme saanud. Seega pean oma päevi eriti kavalalt planeerima ning leiutama viise, kuidas olla veelgi efektiivsem ning targem.

Kuna neid, kel kodus lapsed või käsil töö, kool ja sada muud asja, on kindlasti veel, siis äkki leiab teist keegi siit mõne eluhäki, mida isegi oma igapäevaelus rakendada.

Siit tuleb minu 7 häkki, mida pea igapäevaselt kasutan:

  1. Trenn. Higistamiseks tihtipeale aega keeruline leida ning kodustes tingimustes on ka vahendite hulk piiratud. Jõuharjutusteks saab küll oma keha raskust kasutada, aga kuidas teha soojendus või kiire kardio? Mäletate lapsepõlvest hüppenööri? Jah, see paar eurot maksev nöör on imeline treeningvahend, mis aitab ka kõige kiiremal ajal vormi saada. Olen seda nüüd isegi paar korda nädalas kasutanud ja täitsa toimib!
    d0c73dd1-e269-4b28-a360-57a2d7074ccf_1-89a1581b98b87ba35a057d771ef1ece7-jpeg-af029a780c7def4ecfa8805efa06012d87462e99-optim-450x450
  2.  Toit. Vahel on päevakava nii täis planeeritud, et söögitegemiseks aega pole ja käsi haaraks midagi kiiret ja lihtsat, mis aga ei pruugi just eriti tervislik olla. Saiake, jogurt, poolfabrikaat? Sellisteks näljasööstudeks on mul kapis valmis üks karp overnight oats’e ehk üleöö kaeraputru (?!), mille eelneval õhtul valmis olen teinud. Enamasti lähevad karpi täistera kaerahelbed, chia seemned, rosinad ja sojapiim. Segan kõik ära ja panen külmkappi hommikut ootama. Või lõunat. Või õhtut. Kindel on igatahes see, et tegemist on ühe mu viimase ja lemmikuga mistahes söögikorraks! Koostisosade puhul laske fantaasial lennata, variante on sadu!add-milk-and-stir-blueberry-almond-overnight-oats
  3. Ostlemine. Toidupoes järjekorras seismine või riiulite vahel voorimine võtab omajagu aega ja kui nimekirja ka pole, siis võid ekslema jäädagi. Õnneks on meil imeline võimalus kasutada e-poe lahendust. Nii jääb ära käruga ringi tormamine ja kõige kiirema kassapidaja otsimine. Ja kui ostukorv on iganädalaselt üsna sarnane, saad ka lemmikud salvestada, et siis ainult mõned vajaminevad kaubad juurde lisada. Ja voilaa, ongi nädala ostud 5 minutiga tehtud! Jääb ainult kullerit oodata ja kaup külkappi laduda. Korralik aja ja raha võit!

    online-shopping-security-issues-630x330

  4. TÖÖ. Olgu see hunnik tööülesandeid, kodutöid, koolitöid või midagi muud, alati on midagi teha. Aga millest alustada? Kuna viimasel ajal kipub mul päris palju asju ununema, olen endale sticky notes’i peale hommikuti olulisemad ülesanded välja kirjutanud ning telefoni tahaküljele kleepinud. Eriti hea on, kui telefonil on läbipaistev kaitseklaas, siis saad paberi sinna alla kleepida ja see ei kao ära. Nii on mul nimekiri kogu aeg kaasas, kus iganes sa ka poleks.

    productivity-apps

  5. POENIMEKIRI. Vahet pole, kas poodled internetis või päris poes, kipub alatihti midagi ununema. Selle vältimiseks olen külmkapi peale kleepinud paberi ja kõrvale rippuma pliiatsi, et siis, kui midagi otsa saab ja pakendi ära viskad, kirjutad kohe paberile üles. Järgmine kord poodi minnes võtad paberi kaasa ja on kindel, et otsa saanud tooted soetatud saad!

    shopping-list

  6. HAMBAD. Ärkad hommikul paar minutit peale kella ning järsku on nii kiire, et pole aega hambaidki pesta? Nii mõnigi kord on juhtunud. Nätsu ei tarbi, aga tahaks sellest halvast hingeõhust ikka lahti saada? Ka minul on ette tulnud selliseid päevi. Sel juhul võtan supilusikaga kookosõli, panen suhu, sekka veel Living Libations Happy Gum Drops‘e, aga võib teha ka ilma selleta.

    coconut-oil-768x519

  7. JUUKSED. Avastad äkki, et pead sõbraga juba tunni aja pärast kokku saama ning ei jõua seetõttu pead pesta ja kuivšampooni parjasjagu pole? Loodame siis, et sul on kartuli- või maisitärklist, sest see annab rasustele juustele värskema ilme ning nii saad rahuliku südamega kodust välja minna! Räägitakse, et tumedate juuste puhul võib kakaopulbrit proovida, aga seda ma ise katsetanud pole ja soovitada ei julge.

    dryshampoo2-1

    Need nipid on nii mõnigi kord mind näiteks töövestlusele minnes rasustest juustest või kooli kiirustades näljast päästnud. Loodan, et leiate siit midagi uut ka enda jaoks.

    Vahest on teilgi mingeid ägedaid nippe, kuidas aega, raha ja närve säästa?

Lõviema päevaraamat

Väike Juurikas on nüüdseks 7-nädalane. Ta on vahepeal kõvasti kosunud, mis tähendab, et minu biitsepsid saavad teda kandes ikka kõvasti vatti. Käelihased on vist ainukesed, mis mul pärast rasedust vormis on, kõik muu on kadunud ja olen lodev kui ülekeedetud nuudel. Olematud unetunnid on kaasa toonud sinised silmaalused ning kindlasti ka mõne kortsu. Välimus on konstantselt selline nagu oleks nädal aega järjest pidu pannud ja siis 5 ööd järjest eksamiks õppinud. Kujutage nüüd ette siniste silmaalustega nuudlit, kellel pidevalt üks rind paljas, biitseps punnis ja longu vajunud hobusesaba taga rippumas – täpselt selline ma välja näengi.

Kuigi tunnen ennast kehvematel päevadel spagetina, kammin reipamatel hetkedel siiski karvad ritta, ajan selja sirgu ning kehastun lõviemaks, kes lisaks kõigele muule oma väikest kutsikat kasvatab. Seepärast on Spordiplika nimest saanud nüüdseks Lõviema pajatused ning lähiajal teeb blogi läbi ka suuremad muutused oma välimuses. See päevaraamat siin muutub koos minuga ning praegu tunnen, et olen veidi toppama jäänud. Aeg on uueks alguseks.

IMG_6189
Sporditeemad jäävad, aga sekka tuleb ka kõike muud, mis minu igapäevaelust kajastamist kannatab. Sest olgem ausad, kuigi praegu on trenniks aja leidmine kohati paras väljakutse, siis tulevikus peame Juurikale head eeskuju näitama ning aktiivse eluviisi taaselustama. Fööniks tõuseb ükskord taas tuhast.

Kui eelmises postituses suure hurraaga välja hõikasin, et hakkan ennast uuesti vormi ajama ja panin jämedalt paika ka treeningplaani, siis nüüd lasen pea norgu ja konstanteerin fakti, et olen seni saanud trenni teha umbes kaks korda nädalas. Plaan oli ülepäeviti veidi higistada, aga iga kord, kui hantli ja mati välja toon, otsustab väike Juurikas kõva kisa tegema hakata või plaanitust varem üles ärgata. Ei tea, kas ta teeb seda meelega? Nii jääb matt kurvalt toa nurka järgmist vaba hetke ootama. Seda aga ei tule ega tule.

IMG_6171
Üksik matt

Kuhu need päeva siis kaovad? Viimasel ajal on palju kussutamist ja kiigutamist, sest üks nädal toimub suurem arenguhüpe, millega väikemees hästi toime ei tule, siis kimbutavad gaasid, siis jääb uni vahele ja vaevab üleväsimus jne. Ehk seda, et emme (issand, kui veider seda kirjutada tundub) saaks rahulikult lapse voodisse panna ja omi asju toimetada, pole ikka väga ammu juhtunud. Vahel harva, kui õnnestubki pool tunnikest või tunnike näpistada, siis on vaja kiirelt koristada, hambad pesta, duši alla käia, Nööbiga tegeleda, pesu kuivama panna, meilidele vastata, tööd teha, süüa teha, nõusi pesta, pesu voltida, õunu korjata, taimi kasta, prügi välja viia, pesu pesta and the list goes on and on. Mõistate?

IMG_6214
Ega sa mind unustanud pole?

Õhtuti, kui Juurikas pikemasse unne vajub, on veidi aega kahekesi olemiseks või Nööbiga jalutamiseks, pärast mida vajun sekundiga magusasse unne, et siis juba tunni või pooleteise pärast taas ärgata, tissid letti laduda ning tikud silmade vahele panna, et väikemees oma öise matsutamise ära saaks teha ja mina jumala eest seda mõnusat REM unefaasi nautida ei saaks. Kärts peeru, siis tagumik veega puhtaks, poiss õlale, 300-400 sammu toas tiirutamist ning taas magama, et 2-3 tunni pärast taas sama tsükkel läbi teha. #momlife

Kuigi väike Juurikas on meie ellu väga palju päikest toonud, on kohati ka raske. Väsimus teeb nuturallide talumise  vahel raskeks ning öösel kisa peale ärkamine on paaril korral suule toonud ka mõne paganliku sarvilise (Kurat, ma just sain silma looja!).
Või kui väikemees juba tunnikese vahetpidamata kõvemat häält teinud on (olgu tervitatud arenguhüpped!), jätan kuti härra hoolde ning lähen ise korraks õue, kõnnin paar tiiru ümber maja, hingan sügavalt sisse ning lähen tagasi tuppa taas tasakaaluka ja armastava emana.

IMG_6240
Diskokuul on vahel ainus, mis poisi meelt lahutada suudab

Neid hetki, mil tõesti raske on, on olnud vast paar. Sest olgem ausad, meil on poisiga ilmselt vedanud – ta on vanematesse, rahulik ja üsna vaikne. Õhtuti loomulikult tuleb jauramist ette pea iga päev, aga sellistel hetkedel hingagi paar korda sisse-välja ning tuletan endale meelde, kui pisike inimene ta on ning kui palju muutusi tema sees ja ümber toimub – küllap nutaksin sellises olukorras isegi.
Teinekord naljatame omaette, et poiss kutsub metsloomi kokku ning laulab omas keeles: “Tulge kõik, noored ja vanad, tulge kõik..” nii laulame siis kõik kolmekesi ja kussutame üksteist. Huumor on meie majas alati tervitatud ning hetkel on kõik teemad peale minu unetundide lubatud naljaks pöörata. Vanemaks olemine võib ka raskematel hetkedel lõbus olla, onju?

Muide, käisin üks päev vanematel Mustamäel külas ning andsin poisi uneajaks emale vaadata. Ise siirdusin pisikesse kollasesse vannituppa, lasin vanni sooja vett täis ning vedelesin seal pea pool tunnikest mitte midagi tehes. See oli nagu minispa- tõeline puhkus 5-kordse paneelmaja seinte vahel. Elagu nõukogudeaegsed korterid, kus vann ka sees!

Ja kui vahel vaim päris ära väsib, põgeneme kõik koos loodusesse ning hingame kopsud puhast rabaõhku täis.

IMG_6238

Unetuid öid teile, seltsimehed!