Lõviema päevaraamat

Väike Juurikas on nüüdseks 7-nädalane. Ta on vahepeal kõvasti kosunud, mis tähendab, et minu biitsepsid saavad teda kandes ikka kõvasti vatti. Käelihased on vist ainukesed, mis mul pärast rasedust vormis on, kõik muu on kadunud ja olen lodev kui ülekeedetud nuudel. Olematud unetunnid on kaasa toonud sinised silmaalused ning kindlasti ka mõne kortsu. Välimus on konstantselt selline nagu oleks nädal aega järjest pidu pannud ja siis 5 ööd järjest eksamiks õppinud. Kujutage nüüd ette siniste silmaalustega nuudlit, kellel pidevalt üks rind paljas, biitseps punnis ja longu vajunud hobusesaba taga rippumas – täpselt selline ma välja näengi.

Kuigi tunnen ennast kehvematel päevadel spagetina, kammin reipamatel hetkedel siiski karvad ritta, ajan selja sirgu ning kehastun lõviemaks, kes lisaks kõigele muule oma väikest kutsikat kasvatab. Seepärast on Spordiplika nimest saanud nüüdseks Lõviema pajatused ning lähiajal teeb blogi läbi ka suuremad muutused oma välimuses. See päevaraamat siin muutub koos minuga ning praegu tunnen, et olen veidi toppama jäänud. Aeg on uueks alguseks.

IMG_6189
Sporditeemad jäävad, aga sekka tuleb ka kõike muud, mis minu igapäevaelust kajastamist kannatab. Sest olgem ausad, kuigi praegu on trenniks aja leidmine kohati paras väljakutse, siis tulevikus peame Juurikale head eeskuju näitama ning aktiivse eluviisi taaselustama. Fööniks tõuseb ükskord taas tuhast.

Kui eelmises postituses suure hurraaga välja hõikasin, et hakkan ennast uuesti vormi ajama ja panin jämedalt paika ka treeningplaani, siis nüüd lasen pea norgu ja konstanteerin fakti, et olen seni saanud trenni teha umbes kaks korda nädalas. Plaan oli ülepäeviti veidi higistada, aga iga kord, kui hantli ja mati välja toon, otsustab väike Juurikas kõva kisa tegema hakata või plaanitust varem üles ärgata. Ei tea, kas ta teeb seda meelega? Nii jääb matt kurvalt toa nurka järgmist vaba hetke ootama. Seda aga ei tule ega tule.

IMG_6171
Üksik matt

Kuhu need päeva siis kaovad? Viimasel ajal on palju kussutamist ja kiigutamist, sest üks nädal toimub suurem arenguhüpe, millega väikemees hästi toime ei tule, siis kimbutavad gaasid, siis jääb uni vahele ja vaevab üleväsimus jne. Ehk seda, et emme (issand, kui veider seda kirjutada tundub) saaks rahulikult lapse voodisse panna ja omi asju toimetada, pole ikka väga ammu juhtunud. Vahel harva, kui õnnestubki pool tunnikest või tunnike näpistada, siis on vaja kiirelt koristada, hambad pesta, duši alla käia, Nööbiga tegeleda, pesu kuivama panna, meilidele vastata, tööd teha, süüa teha, nõusi pesta, pesu voltida, õunu korjata, taimi kasta, prügi välja viia, pesu pesta and the list goes on and on. Mõistate?

IMG_6214
Ega sa mind unustanud pole?

Õhtuti, kui Juurikas pikemasse unne vajub, on veidi aega kahekesi olemiseks või Nööbiga jalutamiseks, pärast mida vajun sekundiga magusasse unne, et siis juba tunni või pooleteise pärast taas ärgata, tissid letti laduda ning tikud silmade vahele panna, et väikemees oma öise matsutamise ära saaks teha ja mina jumala eest seda mõnusat REM unefaasi nautida ei saaks. Kärts peeru, siis tagumik veega puhtaks, poiss õlale, 300-400 sammu toas tiirutamist ning taas magama, et 2-3 tunni pärast taas sama tsükkel läbi teha. #momlife

Kuigi väike Juurikas on meie ellu väga palju päikest toonud, on kohati ka raske. Väsimus teeb nuturallide talumise  vahel raskeks ning öösel kisa peale ärkamine on paaril korral suule toonud ka mõne paganliku sarvilise (Kurat, ma just sain silma looja!).
Või kui väikemees juba tunnikese vahetpidamata kõvemat häält teinud on (olgu tervitatud arenguhüpped!), jätan kuti härra hoolde ning lähen ise korraks õue, kõnnin paar tiiru ümber maja, hingan sügavalt sisse ning lähen tagasi tuppa taas tasakaaluka ja armastava emana.

IMG_6240
Diskokuul on vahel ainus, mis poisi meelt lahutada suudab

Neid hetki, mil tõesti raske on, on olnud vast paar. Sest olgem ausad, meil on poisiga ilmselt vedanud – ta on vanematesse, rahulik ja üsna vaikne. Õhtuti loomulikult tuleb jauramist ette pea iga päev, aga sellistel hetkedel hingagi paar korda sisse-välja ning tuletan endale meelde, kui pisike inimene ta on ning kui palju muutusi tema sees ja ümber toimub – küllap nutaksin sellises olukorras isegi.
Teinekord naljatame omaette, et poiss kutsub metsloomi kokku ning laulab omas keeles: “Tulge kõik, noored ja vanad, tulge kõik..” nii laulame siis kõik kolmekesi ja kussutame üksteist. Huumor on meie majas alati tervitatud ning hetkel on kõik teemad peale minu unetundide lubatud naljaks pöörata. Vanemaks olemine võib ka raskematel hetkedel lõbus olla, onju?

Muide, käisin üks päev vanematel Mustamäel külas ning andsin poisi uneajaks emale vaadata. Ise siirdusin pisikesse kollasesse vannituppa, lasin vanni sooja vett täis ning vedelesin seal pea pool tunnikest mitte midagi tehes. See oli nagu minispa- tõeline puhkus 5-kordse paneelmaja seinte vahel. Elagu nõukogudeaegsed korterid, kus vann ka sees!

Ja kui vahel vaim päris ära väsib, põgeneme kõik koos loodusesse ning hingame kopsud puhast rabaõhku täis.

IMG_6238

Unetuid öid teile, seltsimehed!

Pärast sünnitust uuesti vormi

Kindlasti on neid emasid, kes kõik oma lisakilod sünnitusmajja jätavad ning lahkuvad sealt kas raseduseelses kaalus või hoopiski veel kergemana. Well, that’s not me.
Kuigi ma täpselt ei tea, palju ma enne rasedust kaalusin, siis tean, palju ma kaalusin 8.rasedusnädalal, kui esimest korda ämmaemanda juurde jõudsin. Kui arvestada see number minu algkaaluks, siis võtsin kokkuvõttes juurde 13.4 kg.
Mul pole õrna aimugi, kas see on minu pikkuse juures vähe või palju, ämmaemand mu kaalu kohta igatahes märkusi ei teinud.

IMG_5915 2
Tean aga seda, et pärast sünnitust ma endises kaalus kindlasti ei olnud. Võin ju oletada, et kui oleksin terve raseduse väga korralikult toitunud ning magustoidud pigem harvemateks sündmusteks hoidnud, oleksin peale sünnitust võinud vanad teksad jalga tõmmata. Fakt on aga see, et väike polster ümbritseb kogu mu keha ning kui kaal isegi oleks näidanud vana numbrit, olin kaotanud lihast ning olemine oli lodevam kui kunagi varem. Ja see mulle ei meeldinud.
Mulle meeldib tunda ennast tugevana, see tõstab enesekindlust, mis ka muudes elu valdkondades marjaks ära kulub. You can’t fake fitness ehk kui inimene on heas vormis, tead, et ta on selle nimel ka pingutanud.

IMG_5962
Päev pärast sünnitust

Niisiis tunnen ma end kui keedetud makaron ning võrreldes algse kaaluga on turjal 3-5 lisakilo. Olgugi, et öeldakse, et enne trenniga alustamist tuleks ära oodata ämmaemanda visiit, mis üldjuhul toimub kaks kuud pärast sünnitust, kuulan ja tunnetan ma oma keha ise ning teen otsused vastavalt sellele. Nii juhtuski, et umbes kuu aega pärast sünnitust hakkasin tundma vajadust trenni ja higistamise järgi. Nõnda võtsingi end kätte ning tegin paar päeva kerged jõuharjutusi oma keha raskusega. Kuigi higi ma lahti ei saanud, oli tunne hea ning teadsin, et võin asjaga jätkata.


Disclaimer: See, et mina just kuu aja pärast kergelt treenima hakkasin, ei tähenda, et sina peaks. Iga inimene on erinev. Kuula oma keha ning pea nõu spetsialistiga. 

Kerged jõuharjutused hantlitega ja esimesed väga aeglased jooksud (2km ja 3km) on nüüdseks selja taga ning aeg endale mingi kindlam plaan paika panna. Plaani osas pean pigem silmas paindlikku graafikut, sest olgem ausad, seda kui palju ma öö jooksul magada saan ning kas mul tegelikult ka trenni jaoks energiat jätkub, ei oska ma ennustada. Niisiis panen paika kondikava, millest lähtuda, aga prioriteediks jääb siiski enesetunne ning ennast sundima ja rihmaks tõmbama ma ei hakka.
Sest nii kaua, kuniks unetunde on 3-5h ringis, ei taha ka keha kaalulangetusest suurt midagi kuulda ja töötab sellele ilmselt rohkem vastu kui kaasa aitab. But that’s ok.

Trenn on minu jaoks midagi palju enamat, kui rasvapõletus või lihaskasvatus. Trenn, eriti just praeguses eluetapis, on meditatsioon, aeg iseendale, puhkus vaimule. Trenn on võimalus hoolitseda oma keha ja vaimu eest. Kuigi värske emana on üheks minu maailma keskpunktiks see väike inimene, kes umbes kuu aega tagasi siia ilma sündis, siis oluline on meeles pidada, et iseennast ja kaaslast ei tohi unustada. Kui me ei hoolitse iseenda eest, ei suuda me lõpuks ka teiste eest hoolitseda.

Asume asja juurde. Praeguseks on välja kujunenud nõnda, et püüan oma trenni või jalutuskäigu ära teha hommikul vahemikus 6-10, kui poiss magab. Õhtul alates kella 22st on meil härraga aeg kahekesi olemiseks. Nõnda jääb mulle aeg iseenda jaoks ning ka paarina säilitame oma suhte ja intiimsuse, mis on minu jaoks väga oluline. Paljud värsked lapsevanemad seavad oma pisikese ilmakodaniku esikohale ning unustavad ennast sootuks. Ajapikku kogunevad nii emotsioonid ja pinged, mis üks hetk lainetena üle pea kokku löövad. Ning see võib suhtele suure põntsu panna. Seda kõike on võimalik ennetada, kui prioriteedid paika panna.

IMG_6157
Õnnelik ema = õnnelik laps

Kui nüüd lõpuks trennide juurde asuda, siis alates sellest nädalast on mu plaan järgmine:

E 1h jalutuskäik väikse Juurika ja Nööbiga
T jõutreening hantlitega (kas enda koostatud või YouTube’i video järgi)
K 1h jalutuskäik
N 2-3km jooks + 15min HIIT treening
R 1h jalutuskäik
L Trennispikker @Kanal 11 (30min treening)
P Vabadus: mida iganes hing ihkab: koeraga jalutada, ujuda, joosta jne.

Kõik need treeningud on pigem madala pulsiga ja kergete raskustega. Eesmärgiks on keha trenniga uuesti harjutada, mitte šokeerida. Ühtegi klassikalist kõhulihaste harjutust minu kava ette ei näe. Kuna raseduse ajal tekkis ka minul kerge diastaas (kõhulihaste lahknemine), mis küll praeguseks peaaegu taastunud on, lasen kõhul esimesed 2 kuud taastuda, et mitte lisatraumat tekitada. See aga ei tähenda, et kükke või väljaasteid tehes ma kerelihaseid ei pingutaks. Lihsalt plank, keretõsted jm harjutused on hetkel välistatud.
Print

12. septembril, mil saab sünnitusest täis kaks kuud, teen uue kokkuvõtte sellest, kuidas mul taastumine ja vormi kogumine on läinud ning mis ma edasi plaanin. Seniks postitan oma trennide ja aktiivsuse kohta infot Instagrami. Kel huvi, leiab sealt rohkem infot!

Nautige suve ja vabadust!

Raseduse 2. ja 3. trimester

Mäletate, lubasin mõni aeg tagasi kirjutada raseduse kahest viimasest trimestrist? Olgugi, et Juurikas on nüüd juba kõhust väljas, panen oma mõtted ja kogemused kirja. Endal ka hiljem tore lugeda. Kel 1.trimestri postitus lugemata, saab seda teha SIIN.

Kui 1. trimester möödus 24/7-süda-paha tähe all, siis edasi läks paremaks. Teise trimestri alguseks oli iiveldus kadunud ning elu võis taas tavalises rütmis jätkuda. Võtsin taas päevakavva jõutreeningud ning nautisin töö- ja eraelu täiel rinnal. Enesetunne oli nii hea, et kippusin kohati isegi unustama, et rase olen. Kõndisin palju jala, käisin Nööbiga matkamas, rassisin jõusaalis ning püüdsin enda eest hästi hoolt kanda.
Teise trimestri esimeses pooles polnud ka märgatavat kõhtu ees ning nii ma siis kulgesin, nautides veel viimaseid kuid vabadust. See oli imeliselt muretu aeg, lõpuks oli küll väike punu ees, aga kandsin seda uhkusega ning peeglisse vaadates tuletas see meelde, et varsti on ees ootamas suurem muutus.

Kui üldse teisest trimestrist midagi meeldejäävat esile tuua, siis mäletan, et kusagil 23-24.nädala paiku hakkasin tundma beebi liigutusi kõhus. Kui seni oli last kujutanud kasvav kõht, siis sealt alates tundsin päriselt kedagi enda sees liigutamas. Kui beebi oma jalgu ja käsi mu kõhus sirutas, mängisin vaikselt kaasa, surudes õrnalt talle vastu. Nii me puksisime ja magasime vaheldumisi üheskoos.
Käisin teisel trimestril ka reisil (loe sellest SIIT) ning julgen öelda, et komplikatsioonideta kulgenud raseduse puhul ei peaks reisimist ja lennusõitu küll kartma. Pikalt istumine või jalutamine pole ilmselt kõige mugavam, aga puhkus kulub sel perioodil kindlasti marjaks ära.

Kolmas trimester tähendas juba raseda kõhtu. Enam polnud võimalik lähenevat sündmust saladuses hoida. Ja polnudki vaja, kõik, kes teadma pidid, said kusagil teise trimestri keskpaigas või lõpus meie uudisest teada. Loomulikult oli neid, kes arvasid, et neile oleks pidanud varem teatama, aga kas see pole mitte meie otsus, kellele ja millal teatada?

30.nädal
Rääkisin igal õhtul pisikesele lugusid.

Nüüd ei tundunud lõpp enam nii kaugel ning hakkasin vaikselt ka sünnituseks ning lapse tulekuks valmistuma. Käisin Uuskasutuskeskuses ning tuulasin internetis ja hankisin Juurikale teise ringi käru, kandekoti, veidi riideid. Ma ei näinud mõtet osta suure raha eest riideid, millest laps paari nädala või kuuga välja kasvab. Tuhandete eurode asemel kuluks mul kõige vajamineva peale ca 320€, sh olid kõik tarvikud ning ka hunnik teise ringi riidest mähkmeid. Kõik asjad oli korralikud ning saavad ilmselt pärast meid ka kellegi teise beebit teenima.

Nagu eelmises postituses kirjutasin, ei lasknud ma endale negatiivseid sünnilugusid rääkida. Kolmas trimester kuluski suuresti sünnituseks valmistumisele. Panin meid (mina ja härra R) kirja Hüpnosünnituse kursusele, kus kahekesi pehmeks sünniks valmistusime. Tegu oli viiest loengust koosneva kursusega, kus räägiti sünnituse olemusest ning võimalusest ennast ja partnerit selles igati loomulikus protsessis toetada ja aidata. Mina valisin selle kursuse perekooli loengute asemel. Käisin tegelikult ühes perekooli loengus ka, aga seal ei kuulnud ma muud, kui valu ja valuvaigistid, mistõttu ma rohkem minna ei soovinud. Teadsin, et soovin võimalikult loomulikku sünnitust ning uskusin, et mu keha on selleks ka võimeline.
Lisaks maninitud kursusele leidsin endale ka doula ehk sünnitoetaja, kellega mõned korrad kohtusime ning ootusi ja protsesse arutasime. Julgen nüüd tagant järele öelda, et doula ja eraämmaemand olid minu jaoks väga õiged valikud. Kui sinu kõrval on inimesed, kes toetavad sind ja austavad sinu soove, tunned ennast palju turvalisemalt ning tugevamana.

37629116_2068570079832046_6769777943590731776_n
Suure kõhu võlu: lauda pole vaja

Kui kolmanda trimestri enesetundest rääkida, siis oli see hea. See aga ei tähenda, et elu oleks lill olnud. Kõht oli juba märkimisväärselt suur ning segas esialgu ka lihtsana näivaid toimetusi. Nüüd pidin sokkide ja jalanõude jalga saamiseks leiutama uusi võtteid, alumise korruse raseerimiseks tuli olla väga leidlik ning tursetega maadlemine läks nii kaugele, et käisin kodus olles nii õues kui toas paljajalu, linnas aga plätudes, olenemata sellest, milline mu riietus oli ning kas plätud sinna juurde sobisid. Lõpu poole tuli väljas käies alati ka vee joomist planeerida või õigem oleks vist öelda, et vee joomist ja WC asukohta planeerida, sest põis oli juba pideva surve all ning vajas konstantselt tühjendamist.
Mida lähemale lõpp tuli, seda rohkem ootasin juba, et saaks last enda kätel hoida ning suurest kõhust vabaks. Olgem ausad, oled sa paks või ümar, sellise palavusega on higi kerge tulema ning olemine üsna ebameeldiv.
Dekreedis olles sai ka korralikult unetunde, tänu millele olen nüüd 3-5h ööunega praegu siiski funktisioneeriv ema suutnud olla ning akud on endiselt täis.

37687329_2068569839832070_7168155088215605248_n
Kas see väike inimene tuli tõesti minu seest?

Kui osad ütlevad, et jäävad rasedust igatsema, siis mina üks nendest pole. See oli ilus aeg, eriti teine trimester ning kolmanda trimestri esimene pool, aga see, mis tuleb pärast rasedust, on veel ilusam ning selle üüratu kõhuta on ka palju kergem elada! 🙂

 

 

Kuidas väike Juurikas siia ilma sai

Kirjutan väikse Juurika sünniloo üles veel enne, kui see ununeda jõuab.

Taustast veel nii palju, et kuigi olin läbinud hüpnosünnituse kursuse, mis toetab igati loomulikku sünnitust ja pakub vahendeid selle kergendamiseks, siis ei seadnud ma enda lapse sünnitusele mingeid eesmärke. Ka hirm puudus – ma ei lasknud endale ühtegi kannatuselugu rääkida ning kulgesin vaikselt tähtaja poole, lastes lapsel aeg ja viis valida.

Olgu, tegelikult kuupäeva proovisin temaga küll kokku leppida, 07.07 oli see päev, mil teda vargsi ootasin, aga kui see päev õhtusse sai, lasin ka sellest ootusest lahti. Tulgu, millal tuleb. Olin turses jalgadega juba harjunud ning palavad ilmadki ei heidutanud. Rasedakaardil oli tähtajaks 12.07, kuid võtsin vaatamata kuupäevale iga päeva, kui võimalust veel aega iseenda, härra R-i ja Nööbiga veeta ning ei adunud üks hetk kuupäevadest enam midagi. Nautisin pikki jalutuskäike ning matku. 11.07 käisin Nööbiga hommikul rabas matkamas ning lõunal tegin pika jalutuskäigu kodu lähedal. Õhtul vaatasime härra R-iga jalka poolfinaali ning viskasime umbes poole ühe paiku voodisse pikali, et enne magamajäämist veel veidi jutustada.

Ja järsku käis vali plaks. See ei saanud olla muu, kui lootekoti purunemine. Kohe algasid ka tuhud, esimesed paar viieminutiliste vahedega, edasi juba 2-3 minutiste pausidega. Vau, see edeneb nüüd küll kiiresti, mõtlesin endamisi, ongi see pikk ooteaeg lõpule jõudmas.
Tundsin pidevalt vett nirisevat ning umbes veerand tundi hiljem kolisimegi alumisele korrusele, kus asi intensiivsemaks läks. Härra R tõi hunniku rätikuid ning toetas mind, kui püsti või pikali püüdsin saada.
Esialgu olin palju neljakäpuli ning hingasin rahulikult tuhudest läbi. Helistasime ämmaemandale ja doulale ning andsime teada, et nüüd läheb ilmselt asjaks. Nad soovitasid võimalusel uuesti magama minna (mis tol hetkel oli minu jaoks juba üsna võimatu), vanni minna ning muutustest teada anda.

Tuhud muutusid intensiivsemaks ning nüüd liikusin palju ringi ja toetasin käed kas härra R-i kaelale, diivani seljatoele või lauale. Tunnid möödusid ning väljas hakkas juba valgeks minema. Limakork oli ära tulnud, suur hulk lootevett samuti. Enam ma vaikselt hingata ei suutnud ning uhhuu-tasin juba üsna korralikult.
Telefonis rääkis ämmaemandaga härra R, sest ainus asi, mida teha suutsin, oli hin-ga-ta. Olin väsinud. Oleksin meeleldi magama heitnud ja veidigi sõba silmale saanud, aga isegi pikali olemisest ei tulnud midagi välja.

Kell 7 hommikul saime lõpuks käsu haigla poole liikuma hakata. Libistasin plätud jalga ja tõmbasin hommikumantli selga ning ronisin tasakesi tagaistmele. Neljakäpuli istmel olemisest ei tulnud samuti midagi välja, raske oli tasakaalu hoida. Lõpuks olin põlvili istme peale, käed ja pea üle seljatoe rippumas. Olin hingamise lõpuks kätte saanud ning suutsin tuhud üsna vaikselt üle elada. Sõidu ajal uuris härra R mu olemise kohta, kuna taga oli kahtlaselt vaikseks jäänud. Olin elus ja hingasin.

Lõpuks Järvele jõudes vaatasin vaikselt tagaaknast välja tööle minevaid inimesi. Huvitav, mida meie taga sõitvad autojuhid mõtlevad, kui autos üle istme rippuvat naise keha näevad? Üks hetk märkasin, et pöörasime valest kohast ära. “Kuhu me lähme?” “Mul jäi sünniplaan tööjuurde, sõidame läbi ja võtame kaasa.” WTF? Keda see sünniplaan huvitab? Laske mind autost välja, ma tahan maha, mõtlesin endamisi. Lõpuks jõudsime kõigi paberitega siiski ITK-sse, kus eraämmaemand meid uksel juba ootas. Ta oli vahepeal kõik dokumendid korda ajanud ning nii talutasid nad mu koos härra R-ga sünnituspalatisse. Jess, siin on vann, mõtlesin endamisi.

Sünnitusmajja jõudes oli emakakaela avatus 8cm kümnest. See tõotas, et lõpp pole enam kaugel. Vähemalt nii ma lootsin. I was wrong. Järgmised 6 tundi olid üsna vaevalised, keha oli juba väga kurnatud ning kuigi olin enamus aega vannis, oli energiakadu meeletu. Kell 13 olime lõpuks jõudnud täisavatuseni ning viimane pingutus võis alata.
“Nüüd läheb kõige rohkem 4 tundi ja laps on käes,” püüdis ämmaemand mind motiveerida. Neli tundi? Nalja teete? Mul on jaksu veel võib-olla tunniks, mitte rohkem.
Järgnevad tunnid möödusid pressides. Kogu protsess näis mulle väga aeglane. Ämmakas soovitas lapse pead katsuda, et saaksin ise tunda, kui palju ta iga pressiga edasi liigub ning sellest jõudu ammutaksin. Andsin küll jõudu, aga presside vahel viskasin vanni pikali ja jäin paaril korral isegi mõneks minutiks magama.

Keha oli kurnatud, oksendasin suurest pingutusest mõned korrad sappi, kuid süüa ei suutnud, ainult vesi läks alla. Härra R istus toolis ja vaatas üsna hirmunud silmadega kogu protsessi pealt. Kuna mul oli abiks eraämmaemand ja doula, siis härra suurt midagi tegema ei pidanud ja sai vaatepilti “nautida”. Kõrvalt jälgides tundus kogu protsess ilmselt üsna.. ehmatav?
Lõpuks saatsin ta poodi õunamahla tooma, et ta saaks veidi vaimu puhata ja mina saaksin veidigi energiat joogi näol. Oli temagi magamata ja väsinud ning ega ta mind eriti abistada ei saanud. Varsti oli ta tagasi ja sain mahlast veidikenegi jõudu juurde. Kella kolme paiku päeval tundsin pisikese pead ja juukseid juba pidevalt ning sain sellest jaksu juurde.
Veidi veel ning kell 15:50 oli beebi käes. Süsimustade juustega pisike poiss pandi kohe rinnale ning nii minul kui härral läksid silmad märjaks.

Aeg peatus. Emotsioonid vallutasid keha. Saime mõned minutid koos vannis pikutada ning siis talutati meid voodisse. Sain lapse uuesti rinnale. Vappusin külmavärinates, pisike röökis ning püüdis oma hingamisteid puhtaks saada. Pisarad jooksid.
Pikk ootamisaeg oli lõpuks läbi. See tundus nii uskumatu. Lamasime seal kahekesi, kuniks ämmaemand platsenta vastu võttis ning paar iluõmblust tegi. Keha oli kurnatud, aga väsimus ja uni olid kui pühitud. Ema, isa, beebi ja perekond olid sündinud.

Poja sündis 12.07.2018 15:50
Kaal: 3670g
Pikkus: 54 cm
Apgari hinne: 9/9

Kaks tundi hiljem korjasime asjad kokku ning suundusime edasi perepalatisse. Pisike magas pärast esimest ternespiima õndsat und. Ka issi vajus kohe unne. Mina aga jõllitasin kahte kõige kallimat enda kõrval tundmata väsimust või nälga. Olin taas armunud.

37597227_2068569813165406_6159929807745318912_n

Kahest oli saanud kolm, väike Juurikas oli sündinud.

Mis vahepeal teinud oled?

Kuna põranda lihvimine on pooleli, aga tähtaeg kuklas, siis täna pikka juttu pole. Jagan teiega toredaid hetki oma viimastest nädalatest:

Vahepeal on 2-kuusest tollerist saanud 5-kuune beebi Nööp. Vahetunud on nii hambad kui karv ning juurde tulnud oskusi ja iseloomu. Ette on tulnud hetki, kus vaim väsib ja enam ei jaksa, aga siis näed, et toimub taas väike areng või tuleb Nööp alandlikult käppadega diivani ääre peale ja paneb pea sülle ning süda sulab taas. Tõeliselt truu sõber kogu eluks!

D1DB3EF0-2ABC-4D23-9F5A-8838CB421149

Praeguseks võin ka öelda, et kutsika võtmine on kindlasti hea ettevalmistus lapse tulekuks. Väga palju on vaja kannatust, eriti tolleri puhul, kes on äärmiselt tark ning aktiivne ning kellele on vaja õpetada püsivust ja igavlemist. Kui teised koerad istuvad koolitusel rahulikult ning ootavad oma korda või peremehe käsklusi, siis toller kiunub esimesed 15 minutit jutti, sest ta tahab minna koolitajat või teisi koeri ja inimesi tervitama ning ei suuda oma erutust tagasi hoida. Omanikuna pead jääma rahulikuks ning sügavalt hingama kuniks olukord möödas ja koer rahuneb, muidu istud viie aasta pärast sama jama otsas ja kahetsed, et süda härdaks läks. Kannatust, kannatust, kannatust!

Vahepeal sai märkamatult mööda ka jaanipäev. Üsna traditsiooniliselt olime ka seekord kodus. Kuidagi on välja kujunenud nii, et kuna 24.06 on meil väike tähtpäev, siis veedame selle päeva kas härra R-ga kahekesi või väiksemas seltskonnas. Võib-olla hakkame juba vanaks jääma, aga sellised suuremad pralled või jaanipeod jäävad nüüdseks minevikku. Kuigi esialgu külalisi plaanitud polnud, juhtus nii, et õhtuks olime ikka viieliikmelise seltskonnaga toredasti lõkke ääres. Kokkuvõttes mõnus suveõhtu mõnusas seltskonnas.

Kuigi olen juba üsna ümar ning ka tursed on platsis, püüan end endiselt iga päev veidi ka liigutada. Trenne on küll vähemaks jäänud, jõuan jõusaali 2-3x nädalas ning needki korrad on pigem kerged jõutreeningud kui rasked rassimised. Ülejäänud päevadel on eesmärk 10 000 sammu täis saada ning kuuel päeval seitsmest see ka õnnestub. Ühe päeva nädalas võtan vabamalt ning liigun nii vähe või palju kui viitsimist on.
Ka toidulaua püüan võimalikult tervisliku hoida ning kuna maasikad ja murelid on vabalt saadaval, siis tihti juhtubki nii, et üks toidukord päevas koosneb marjadest või muust värskest kraamist. Kui palavus välja arvata, on suvi väga mõnus aeg rase olemiseks!

Kõht kasvab endiselt ja kui ise ülevalt alla vaatan, näib see praeguseks juba üüratu: varbaid on vaevu näha ja kummardada üsna raske. Peeglist vaadates aga tundub, et olen suuremaidki näinud ja kasvuruumi on.
Kirjutamise hetkel on käimas 38.nädal ning viimaks hakkab reaalsus kohale jõudma. Eile sai pakitud ka haiglakott ning peale sünnitust kirjutan ka sellest täpsemalt: mida mina pakkisin ning mida tegelikult vaja läks. Igatahes tõi koti kokkupanek reaalsuse kohale: võib juhtuda, et juba järgmisel nädalavahetusel on meid 3+1 (meie+Nööp). Püüdsin beebile rääkida, et 07.07 oleks ilus kuupäev sündimiseks ning et emmel läheb olemine juba üsna raskeks ja tahaks teda juba väga süles hoida!
Isegi kui tunnen pisikest pidevalt kõhus siplemas, siis see, et seal on päriselt ka inimene, tundub ikka veel uskumatu. Nüüd, kui tähtajani on alla kahe nädala ning pakin kellelegi riided ja mähkmed kotti, hakkab nime valimisega aga järsku kiire.. #jätamekõikviimaselehetkele

Projekt, mis mul praegu käsil ning mille tähtaeg beebi näol kuklas istub, on meie magamistuba. Nimelt magame praegu umbes meetri laiuses voodis, mis asub “toas”, mille kõrgus on 1,5m. See tähendab seda, et püsti seista ei saa ning rasedana tulen trepist alla pigem selg ees, sest nii on suure kõhuga mugavam. Kahekesi olles saime selles mõnusas pesas kenasti hakkama, aga nüüd, kui tulemas on kolmas, vajame korralikku magamistuba. See aga vajas minu silmis veidi uuenduskuuri. Punase, põrandale kleebitud vaiba alt tulid välja töötlemata lauad, mille kallal hetkel töötangi. Sellest saab ilus hele laudpõrand, aknad saavad vahetatud ning kunagi ka korralik garderoob ehitatud. Esialgu jääb aga vana kapp, beebivoodi, meie uus voodi+korralik madrats ning kummut. Ikeast sai tellitud uus voodipesu, -kate ja väike tool, kus beebit imetades vajadusel jalga puhata. Kui tuba vähe esinduslikum, jagan tulemust ka teiega! Praegune olukord paremal pildil:

Vahepeal juhtus ka väike ime ning sattusime kolmekesi kaamera ette. Üsna haruldane sündmus meie jaoks. Kuna beebiootus on tore aeg ja Nööp ka veel pisike, siis tahtsin meie praeguse pere ka fotodele jäädvustada. Arvestades fakti, et keegi peale Nööbi ennast kaamera ees eriti hästi ei tunne ning seepärast pigem ka pildistamist väldime, siis jäin fotosessiooniga väga rahule! Saime oma esimesed viisakad pildid paarina (okei, mõni üksik pilt meil on, aga võin need vabalt ühel käel üles lugeda) ning ka neljajalgne võeti kampa. Tore mälestus, mida aastate pärast meenutada.

IMG_5826

Kui magamistoa valmis saan, kirjutan juba pikema ja põjalikuma postituse oma 2. ja 3. trimestrist ning rasedusest minu silmade läbi!
Endiselt vaagin ka blogi nimevahetust. Käes on identiteedikriis – kes ma nüüd olen ja millest ma kirjutan?

Seniks nautige suve ja jalgpalli MM-i!

Üks tavaline päev rasedana

Mõtlesin, et toon teieni ühe oma hariliku päeva dekreedis olles. Ei, ma ei vedele päevad läbi kodus. Tegelikult olen endale kuuel päeval seitmest teinud to-do listi, mida jälgida, et see väärtuslik aeg, mis meil veel kahekesi jäänud on, lihtsalt käest ei kaoks.

Hetkel on käimas 36. rasedusnädal, kõht on juba nii suur, et kummardamine on üsna võimatu ja palavad ilmad teevad olemise raskeks. Seepärast plaanin oma päevased tegemised pigem tuppa ning õhtul, kui päike enam nii terav pole, toimetan vajadusel õues.

ras

Tüüpiline trennipäev näeb välja selline:

05:40 heliseb äratuskell, viin Nööbi õue jalutama. Pärast pissiringi pesen hambad, panen riidesse, haaran pudeli sooja vee ja sidruniga ning istun autosse. Valin telefonist mõne poolelioleva audioraamatu ning keeran süütevõtit.

06:45 olen Myfitnessi spordiklubis, valmis higistama ja hingeldama. Kavas on kas kardio või jõud. Trenn algab alati soojendusega ning lõpeb korraliku venituse ja lõdvestusega. Üks parimaid osi päevast.

08:20 olen trenni lõpetanud, saunas ning pesus käinud ja ennast algavaks päevaks valmis seadnud. Sean sammud toidupoodi, et värsket kraami hankida – meil on kohalikus poes valik VÄGA väike – Poola õun ja Hispaania tomat, millest kumbagi ma üldjuhul ei osta, seepärast hangin paar korda nädalas värske kraami linnast.

08:50 lükkan autole taas hääled sisse, pakiruum täis õunu, nektariine, banaani, maasikaid, kurki, tomatit (Intsu talu omad on lemmikud!), avokaadosi, arbuusi, porgandit ja sekka paar pakki sojapiima.

09:00 pargin auto ühe 5-kordse elumaja ette ning lähen teen hommikukohvi emaga, tulevase vanaemaga. Söön mõne puuvilja või smuuti ning sirvin ajalehti ja ajakirju.

10:20 sõidan Uuskasutuskeskusesse järjekordset laari asju ära viima. Teen hetkel magamistoas remonti ja sealt tuleb välja asju ning riideid, mida keegi pole vähemalt 15 aastat kasutanud. Ja neid asju on juba ühe toa kohta nii palju, et korraga nad autosse ei mahu. Oo, üllas Nõukaaeg, mil kõik oli defitsiit ning mis tänapäevani sunnib teatud inimesi endale kõike kokku ostma.
Kuna mina eelistan minimalismi ning tänu internetile on (tulevikus) ka väikse lapsega kodus olles võimalik enamus asju 1-2 päevaga endale tellida, siis ma ei näe mingit põhjust, mis mul peaks olema rohkem kui 2 paari voodipesu või hunnikute viisi käterätikuid. Vähem asju, vähem muret!
Kui enda asjad olen ära viinud, teeb lasteosakonnas väikse tiiru, et vaadata, kas äkki saab beebile mõne riide või korduvkasutatava mähkme.

10:45 lükkan autole hääled sisse ning sõidan härra R-i tööjuurde. Võtan endale Nööbi, kes temaga hommikul tööle kaasa läks, et kontorieluga kursis püsida ja kolleegidele rõõmu tuua. Viin 4-kuuse koerabeebi linna jalutama, et tihe liiklus ja rahvamassid tal ei ununeks.

12:10 istume Nööbiga taas autosse ning sõidame kodu poole. Temal vajub silm kinni ning mina panen taas mängima audioraamatu. Seekord on valikus “Kick ass with Mel Robbins”.

12:45 oleme kodus. Teen kasvuhoone lahti ning kastan taimi. Vean toidukotid tuppa ja panen asjad kappidesse ära. Viskan kiirelt kokku mõne salati, mis üldjuhul koosneb aias kasvanud rukolast, spinatist, Intsu talu tomatist, kikerhernestest, avokaadost ning kanepiseemnetest.
Siis panen telefonist mängima hüpnosünnituse aformatsioonid ning söön lõunat. Puksin õrnalt põtkivat kõhubeebit vastu ning räägin talle mõne loo või oma päevasündmustest. Vahel arutame ka sünnitust puudutavaid teemasid.

9e251dfd03c7b2ad36ffc69d4a4d1296

13:20 haaran tööriistad ning asun magamistoas nokitsema. Kapp on nüüdseks välja lammutatud, eemaldan maha liimitud vaiba ning hakkan vaikselt laudpõrandat taastama.

14:30 viin Nööbi õue pissile, mängime veidi palli, peitust ja tagaajamist. Peidan ta söögi õue peale ära ning lasen otsida.

15:00 asun taas remonditööde kallale, taustaks loomulikult ei midaki muud kui audioraamat. Jah, ma armastan Audible app-i ja raamatuid väga!

17:00 ajan ennast magamistoa põrandalt püsti ning viin Nööbi taas õue. Viskan korra Zuminasse (meie katusealune õues) pikali, söön mõne puuvilja ning kuulan linnulaualu.

17:20 siirdun uuesti põranda kallale. Aeg survestab tagant, tahaks enne lapse sündi ühe toa korda saada. Nii palju on veel teha.

18:00 viskan tööriistad nurka ning lähen alla kokkama. Tõmban kiirelt ka põrandad tolmuimejaga üle.

18:30 istun rätsepaistes diivanile – see on hetkel kõige mugavam poos kõhu jaoks. Räägin paar sõna beebiga juttu ning hakkame siis toitu nautima. Magustoiduks on karbitäis maasikaid ja kofeiinivaba kohv.

19:00 võtan lahti arvuti ning hakkan õppima. Hetkel on mul pooleli Udacity Data Science programm, mille sain tänu stipendiumile tasuta. Loengud ja ülesanded on huvitavad ning interaktiivsed.

20:30 tuleb härra R töölt, viib Nööb õue, mängib temaga ning sööb õhtust. Mina õpin veel veidi ning nosin kõrvale paar puuvilja ja pähkleid.

21:10 lükkan arvuti kinni, kaisutan Nööbi, härrat ja kõhubeebit ning võtan kätte hüpnosünnituse raamatu. Iga nädal tuleb läbi lugeda vähemalt 100 lehekülge, aga kuna mul on tähtajani vähem kui kuu, peaksin iga nädal ca 300lk lugema, et raamat enne sünnitust mitu korda läbi töötada.

21:50 panen raamatu kinni, poen diivanile kaissu ja vaatan veidi telekat, surfan internetis või arutan härraga erinevatel teemadel.

22:40 hakkan vaikselt magama sättima. Pesen hambad, käin vajadusel pesemas, kui päeval on saanud aias kõvasti tööd teha ja kreemitan hoolega kõhu ja ülejäänud keha sisse, et nahk püsiks elastne ja võimaldaks kõhul kasvada, lootuses pääseda venitusarmidest.
Vaatan, et köök oleks korras (ma ei saa magama minna, kui mustad nõud kraanikausis või kapil vedelevad), hommikuks riided ja to-do list valmis ning siirdun magama.

clean

23:20 poen teki alla. Panen hüpnosünnitust toetava vikerkaare lõdvestuse lindistuse mängima ning suikun vaikselt unne.

Nii need päevad kulgevad. Aeg läheb kiirelt, kuigi võtan teadlikult hetki ka puhkamiseks. Töö ja kohustused ei kao kusagile, aga see hetk siin ja praegu ei kordu enam kunagi.

 

Minu 5 lemmikut

Seekord midagi teistsugust.
#notsponsored #Ijustlovethem #sharingIsCaring

Hindan väga keskkonnasäästlikku eluviisi, minimalismi, ökotooteid, mugavust ning vastupidavust. Taaskasutus on minu eelistatud variant. Mul on pigem vähem asju, kui asjatult seismas tooteid. Kulutan pigem rohkem kvaliteedile kui kvantiteedile. Ühesõnaga, asju, mis lõpuks reaalselt ka ostukorvi jõuavad, on üsna vähe, aga see tähendab ühtlasi ka seda, et kõik, mida ostan, kannan või kasutan pea ribadeks. Seepärast tahaks ma ka teiega jagada oma lemmikuid, mis mul ikka ja jälle meele rõõmsaks teevad.

Minu jalanõu valiku nr 1 kriteeriumiks on pampararaa.. vastupidiselt ilmselt enamustele naistele MUGAVUS. Olgem ausad, jalanõusid, mis ei näe välja nagu kalossid või viisud ning milles kannataks nii tööl käia, kui vabal ajal kümneid kilomeetreid läbida, on üsna raske leida. Ilusaid kingi ja saapaid on meeletult, aga üldjuhul hakkavad need pikema kandmise peale kusagilt pigistama või hõõruma.
Juba enne rasedust liikusin palju jala ning ka nüüd on see minu peamine liikumisviis. Esikus on mul rivis kaks paari absoluutselt lemmikuid jalanõusid.
Esimesed neist käivad mul juba teist hooaega ning on asendamatud nii tööriietuses kui pikkadel jalutuskäikudel sõprade või koeraga. Saage tuttavaks: Ecco Bella.

main

Kannatab kanda nii tööl kui vabal ajal ning on jalas nii mugavad, et hea meelega läheks nendega ka kartuleid võtma. Mõnusalt pehmed, samas ka vastupidavad – kui tavaliselt kuluvad mul tallad või kannad kiirelt läbi, siis neid olen nüüdseks poolteist hooaega kandnud ning kannan ilmselt veel teist sama palju. Tean, et tahan neid ka järgnevad 5 aastat kanda, seepärast sai sügisesel allahindlusel teine paar veel ostetud. Need ootavad nüüd ilusasti kapis, kuniks eelmised on ribadeks kantud või välimus enam kriitikat ei kannata ja kontorisse minna ei luba.

Teine paar, kes nüüd just maikuus põhiliselt mul jalgu on paitanud ning tõenäoliselt paitavad ka kõik need suvised kilomeetrid, mil ma lapsevankrit lükkan või kandelinas tuult püüan, on mitte nii ilusad või meedias pigem koledaks tituleeritud Birkenstock’id, täpsemalt Gizeh mudel.

845251_f_look_f

 

Tegemist on ortopeediliste sandaalidega, millega võin jalutada tunde. Mõne silmis inetud jalavarjud, aga õnneks mind teiste arvamus ei kõiguta – vähemalt tunnevad mu jalad end hästi, kusagilt ei hõõru ega pigista. Kleidiga või seelikuga ma neid ei kanna, aga pükstega on nad mul raudselt jalas. Sain ka need sooduka ajal ning olen ostuga igati rahul. Välismaalt võib isegi täitsa ägedaid mudeleid leida, mina näiteks unistan Vaduz’idest:

1005142_f_closeup_f

Minu kolmas absoluutne lemmik on magneesiumiõli. Need lisakilod, mis rasedusega kogunenud on, annavad kuumade ilmadega ikka tunda ning nii olengi mõnel hommikul turses jalgadega ärganud või pikkadelt jalutuskäikudelt paistes sõrmedega naasnud. Loomulikult olen ka ise süüdi ehk liiga vähe vett joonud, no lihtsalt ei püsi meeles see joomine. Õnneks tuleb sellistes olukordades appi magneesiumiõli. Määrin seda õhtuti otse kõhule ning enam pole tursetega probleeme olnud. Ka krampe pole mul raseduse jooksul kordagi olnud.
Hetkel on mul kotis väike Nurme magneesiumiõli, neil on olemas ka täitepudel – win! Õhtuti olen vahel ka megneesiumihelvestega jalavanni teinud – nagu väike spaaprotseduur raamatu kõrvale.

4742763007600_1

Auväärt neljas koht kuulub endiselt minu randmel olevale abilisele Fitbit Altale. Nüüd, kus intensiivsemad trennid on jäänud tahaplaanile, aga liikumine on endiselt fookuses, on aktiivsusmonitor lausa asendamatu abiline. Hea on enda päevasel aktiivsusel silm peal hoida ning nõnda ka oma enesetunnet jälgida. Nimelt olen täheldanud, et pea alati pärast seda, kui olen eelmisel päeval peamiselt laua taga istunud või pikutanud, on enesetunne järgmisel päeval loium ja lihased kuidagi kinni. Samas, kui teen hommikul Nööbiga 7-8km jalutuskäigu ning hiljem veel aias tööd, on olemine väga hea.
Kui oled päev otsa kodus, võib vahel märkamata jääda, kui vähe me tegelikult liigume. Palju sa ikka toas või aias edasi-tagasi käid? Väga ilmselt mitte. Võin teatud aiatööde tegemisel küll 10 000 sammu täis saada, aga enamasti on see pigem erand.

Praegused ilusad ilmad muidugi soosivad liikumist ja seepärast on see ka tavapärasest lihtsam. Aga kui tulevad veidi sombusemad ilmad, siis aitab aktiivsusmonitor ka raskematel hetkedel motivatsiooni leida. Olen isegi oma ema selle imelise võru kasutajaks harjutanud ning kinnitab temagi, et on üsna motiveeriv oma neid numbreid näha ning jälgida. Minu oma küll pulssi ei mööda, aga uuemad mudelid, pakuvad ka seda võimalust. Lisaks näeb Fitbit Alta mudel randmel üsna tagasihoidlik ning väike välja, mistõttu sobib kanda ka veidi viisakamas kontekstis.

fullsizeoutput_b21

Viies koht kuulub toidule. Pea igal hommikul alustan oma päeva rohelise smuutiga. Põhilised koostisosad on külmutatud spinat, spiruliina pulber, külmutatud banaan, vegan vanilje proteiinipulber ja chia seemned. Mõnus värskendav sõõm, mis annab mulle kindlustunde, et vähemalt korra päevas rohelist köögivilja tarbin. Viimasel ajal lihtsalt pole väga rohelise salati isu olnud, Intsu talu tomatid on hoopis igapäevased ja mahe kurk samuti, rukola ning salatid on aga kuidagi tähelepanuta jäänud. Õnneks aitab smuuti selles osas välja. Ja mis kõige tähtsam – see on super kiire ja lihtne ehk tervislik kiirtoit! Isegi Nööp naudib smuutisid, kui vaid rohkem kätte antaks!

top-view-1248949_1920_block

Olgu, tegelikult tahan smuutide juures kiita ka Nutribulleti blenderit, mille kampaania ajal ostsin. See suudab külmutatud spinati korralikult ära purustada ega ole seni ühegi koostisosaga hätta jäänud. Mõnusad kreemised (tükkideta!) smuutid ja supid on garanteeritud.

Riided on mul 90% kaltsukatest, mistõttu neid lemmikuid ma jagama ei hakka. Raamatuid, mida armastan on palju ning neist kirjutan ka mõni teine kord, ma luban.

Kuidas sellised postitused teile üldse meeldivad? Kas tahaksite lugeda ka sünnitusplaanidest ja sellest, mida lapsele varunud olen? Või hoopis kodu teemal? Mis teid huvitab?