Mis vahepeal teinud oled?

Kuna põranda lihvimine on pooleli, aga tähtaeg kuklas, siis täna pikka juttu pole. Jagan teiega toredaid hetki oma viimastest nädalatest:

Vahepeal on 2-kuusest tollerist saanud 5-kuune beebi Nööp. Vahetunud on nii hambad kui karv ning juurde tulnud oskusi ja iseloomu. Ette on tulnud hetki, kus vaim väsib ja enam ei jaksa, aga siis näed, et toimub taas väike areng või tuleb Nööp alandlikult käppadega diivani ääre peale ja paneb pea sülle ning süda sulab taas. Tõeliselt truu sõber kogu eluks!

D1DB3EF0-2ABC-4D23-9F5A-8838CB421149

Praeguseks võin ka öelda, et kutsika võtmine on kindlasti hea ettevalmistus lapse tulekuks. Väga palju on vaja kannatust, eriti tolleri puhul, kes on äärmiselt tark ning aktiivne ning kellele on vaja õpetada püsivust ja igavlemist. Kui teised koerad istuvad koolitusel rahulikult ning ootavad oma korda või peremehe käsklusi, siis toller kiunub esimesed 15 minutit jutti, sest ta tahab minna koolitajat või teisi koeri ja inimesi tervitama ning ei suuda oma erutust tagasi hoida. Omanikuna pead jääma rahulikuks ning sügavalt hingama kuniks olukord möödas ja koer rahuneb, muidu istud viie aasta pärast sama jama otsas ja kahetsed, et süda härdaks läks. Kannatust, kannatust, kannatust!

Vahepeal sai märkamatult mööda ka jaanipäev. Üsna traditsiooniliselt olime ka seekord kodus. Kuidagi on välja kujunenud nii, et kuna 24.06 on meil väike tähtpäev, siis veedame selle päeva kas härra R-ga kahekesi või väiksemas seltskonnas. Võib-olla hakkame juba vanaks jääma, aga sellised suuremad pralled või jaanipeod jäävad nüüdseks minevikku. Kuigi esialgu külalisi plaanitud polnud, juhtus nii, et õhtuks olime ikka viieliikmelise seltskonnaga toredasti lõkke ääres. Kokkuvõttes mõnus suveõhtu mõnusas seltskonnas.

Kuigi olen juba üsna ümar ning ka tursed on platsis, püüan end endiselt iga päev veidi ka liigutada. Trenne on küll vähemaks jäänud, jõuan jõusaali 2-3x nädalas ning needki korrad on pigem kerged jõutreeningud kui rasked rassimised. Ülejäänud päevadel on eesmärk 10 000 sammu täis saada ning kuuel päeval seitsmest see ka õnnestub. Ühe päeva nädalas võtan vabamalt ning liigun nii vähe või palju kui viitsimist on.
Ka toidulaua püüan võimalikult tervisliku hoida ning kuna maasikad ja murelid on vabalt saadaval, siis tihti juhtubki nii, et üks toidukord päevas koosneb marjadest või muust värskest kraamist. Kui palavus välja arvata, on suvi väga mõnus aeg rase olemiseks!

Kõht kasvab endiselt ja kui ise ülevalt alla vaatan, näib see praeguseks juba üüratu: varbaid on vaevu näha ja kummardada üsna raske. Peeglist vaadates aga tundub, et olen suuremaidki näinud ja kasvuruumi on.
Kirjutamise hetkel on käimas 38.nädal ning viimaks hakkab reaalsus kohale jõudma. Eile sai pakitud ka haiglakott ning peale sünnitust kirjutan ka sellest täpsemalt: mida mina pakkisin ning mida tegelikult vaja läks. Igatahes tõi koti kokkupanek reaalsuse kohale: võib juhtuda, et juba järgmisel nädalavahetusel on meid 3+1 (meie+Nööp). Püüdsin beebile rääkida, et 07.07 oleks ilus kuupäev sündimiseks ning et emmel läheb olemine juba üsna raskeks ja tahaks teda juba väga süles hoida!
Isegi kui tunnen pisikest pidevalt kõhus siplemas, siis see, et seal on päriselt ka inimene, tundub ikka veel uskumatu. Nüüd, kui tähtajani on alla kahe nädala ning pakin kellelegi riided ja mähkmed kotti, hakkab nime valimisega aga järsku kiire.. #jätamekõikviimaselehetkele

Projekt, mis mul praegu käsil ning mille tähtaeg beebi näol kuklas istub, on meie magamistuba. Nimelt magame praegu umbes meetri laiuses voodis, mis asub “toas”, mille kõrgus on 1,5m. See tähendab seda, et püsti seista ei saa ning rasedana tulen trepist alla pigem selg ees, sest nii on suure kõhuga mugavam. Kahekesi olles saime selles mõnusas pesas kenasti hakkama, aga nüüd, kui tulemas on kolmas, vajame korralikku magamistuba. See aga vajas minu silmis veidi uuenduskuuri. Punase, põrandale kleebitud vaiba alt tulid välja töötlemata lauad, mille kallal hetkel töötangi. Sellest saab ilus hele laudpõrand, aknad saavad vahetatud ning kunagi ka korralik garderoob ehitatud. Esialgu jääb aga vana kapp, beebivoodi, meie uus voodi+korralik madrats ning kummut. Ikeast sai tellitud uus voodipesu, -kate ja väike tool, kus beebit imetades vajadusel jalga puhata. Kui tuba vähe esinduslikum, jagan tulemust ka teiega! Praegune olukord paremal pildil:

Vahepeal juhtus ka väike ime ning sattusime kolmekesi kaamera ette. Üsna haruldane sündmus meie jaoks. Kuna beebiootus on tore aeg ja Nööp ka veel pisike, siis tahtsin meie praeguse pere ka fotodele jäädvustada. Arvestades fakti, et keegi peale Nööbi ennast kaamera ees eriti hästi ei tunne ning seepärast pigem ka pildistamist väldime, siis jäin fotosessiooniga väga rahule! Saime oma esimesed viisakad pildid paarina (okei, mõni üksik pilt meil on, aga võin need vabalt ühel käel üles lugeda) ning ka neljajalgne võeti kampa. Tore mälestus, mida aastate pärast meenutada.

IMG_5826

Kui magamistoa valmis saan, kirjutan juba pikema ja põjalikuma postituse oma 2. ja 3. trimestrist ning rasedusest minu silmade läbi!
Endiselt vaagin ka blogi nimevahetust. Käes on identiteedikriis – kes ma nüüd olen ja millest ma kirjutan?

Seniks nautige suve ja jalgpalli MM-i!

Advertisements

Üks tavaline päev rasedana

Mõtlesin, et toon teieni ühe oma hariliku päeva dekreedis olles. Ei, ma ei vedele päevad läbi kodus. Tegelikult olen endale kuuel päeval seitmest teinud to-do listi, mida jälgida, et see väärtuslik aeg, mis meil veel kahekesi jäänud on, lihtsalt käest ei kaoks.

Hetkel on käimas 36. rasedusnädal, kõht on juba nii suur, et kummardamine on üsna võimatu ja palavad ilmad teevad olemise raskeks. Seepärast plaanin oma päevased tegemised pigem tuppa ning õhtul, kui päike enam nii terav pole, toimetan vajadusel õues.

ras

Tüüpiline trennipäev näeb välja selline:

05:40 heliseb äratuskell, viin Nööbi õue jalutama. Pärast pissiringi pesen hambad, panen riidesse, haaran pudeli sooja vee ja sidruniga ning istun autosse. Valin telefonist mõne poolelioleva audioraamatu ning keeran süütevõtit.

06:45 olen Myfitnessi spordiklubis, valmis higistama ja hingeldama. Kavas on kas kardio või jõud. Trenn algab alati soojendusega ning lõpeb korraliku venituse ja lõdvestusega. Üks parimaid osi päevast.

08:20 olen trenni lõpetanud, saunas ning pesus käinud ja ennast algavaks päevaks valmis seadnud. Sean sammud toidupoodi, et värsket kraami hankida – meil on kohalikus poes valik VÄGA väike – Poola õun ja Hispaania tomat, millest kumbagi ma üldjuhul ei osta, seepärast hangin paar korda nädalas värske kraami linnast.

08:50 lükkan autole taas hääled sisse, pakiruum täis õunu, nektariine, banaani, maasikaid, kurki, tomatit (Intsu talu omad on lemmikud!), avokaadosi, arbuusi, porgandit ja sekka paar pakki sojapiima.

09:00 pargin auto ühe 5-kordse elumaja ette ning lähen teen hommikukohvi emaga, tulevase vanaemaga. Söön mõne puuvilja või smuuti ning sirvin ajalehti ja ajakirju.

10:20 sõidan Uuskasutuskeskusesse järjekordset laari asju ära viima. Teen hetkel magamistoas remonti ja sealt tuleb välja asju ning riideid, mida keegi pole vähemalt 15 aastat kasutanud. Ja neid asju on juba ühe toa kohta nii palju, et korraga nad autosse ei mahu. Oo, üllas Nõukaaeg, mil kõik oli defitsiit ning mis tänapäevani sunnib teatud inimesi endale kõike kokku ostma.
Kuna mina eelistan minimalismi ning tänu internetile on (tulevikus) ka väikse lapsega kodus olles võimalik enamus asju 1-2 päevaga endale tellida, siis ma ei näe mingit põhjust, mis mul peaks olema rohkem kui 2 paari voodipesu või hunnikute viisi käterätikuid. Vähem asju, vähem muret!
Kui enda asjad olen ära viinud, teeb lasteosakonnas väikse tiiru, et vaadata, kas äkki saab beebile mõne riide või korduvkasutatava mähkme.

10:45 lükkan autole hääled sisse ning sõidan härra R-i tööjuurde. Võtan endale Nööbi, kes temaga hommikul tööle kaasa läks, et kontorieluga kursis püsida ja kolleegidele rõõmu tuua. Viin 4-kuuse koerabeebi linna jalutama, et tihe liiklus ja rahvamassid tal ei ununeks.

12:10 istume Nööbiga taas autosse ning sõidame kodu poole. Temal vajub silm kinni ning mina panen taas mängima audioraamatu. Seekord on valikus “Kick ass with Mel Robbins”.

12:45 oleme kodus. Teen kasvuhoone lahti ning kastan taimi. Vean toidukotid tuppa ja panen asjad kappidesse ära. Viskan kiirelt kokku mõne salati, mis üldjuhul koosneb aias kasvanud rukolast, spinatist, Intsu talu tomatist, kikerhernestest, avokaadost ning kanepiseemnetest.
Siis panen telefonist mängima hüpnosünnituse aformatsioonid ning söön lõunat. Puksin õrnalt põtkivat kõhubeebit vastu ning räägin talle mõne loo või oma päevasündmustest. Vahel arutame ka sünnitust puudutavaid teemasid.

9e251dfd03c7b2ad36ffc69d4a4d1296

13:20 haaran tööriistad ning asun magamistoas nokitsema. Kapp on nüüdseks välja lammutatud, eemaldan maha liimitud vaiba ning hakkan vaikselt laudpõrandat taastama.

14:30 viin Nööbi õue pissile, mängime veidi palli, peitust ja tagaajamist. Peidan ta söögi õue peale ära ning lasen otsida.

15:00 asun taas remonditööde kallale, taustaks loomulikult ei midaki muud kui audioraamat. Jah, ma armastan Audible app-i ja raamatuid väga!

17:00 ajan ennast magamistoa põrandalt püsti ning viin Nööbi taas õue. Viskan korra Zuminasse (meie katusealune õues) pikali, söön mõne puuvilja ning kuulan linnulaualu.

17:20 siirdun uuesti põranda kallale. Aeg survestab tagant, tahaks enne lapse sündi ühe toa korda saada. Nii palju on veel teha.

18:00 viskan tööriistad nurka ning lähen alla kokkama. Tõmban kiirelt ka põrandad tolmuimejaga üle.

18:30 istun rätsepaistes diivanile – see on hetkel kõige mugavam poos kõhu jaoks. Räägin paar sõna beebiga juttu ning hakkame siis toitu nautima. Magustoiduks on karbitäis maasikaid ja kofeiinivaba kohv.

19:00 võtan lahti arvuti ning hakkan õppima. Hetkel on mul pooleli Udacity Data Science programm, mille sain tänu stipendiumile tasuta. Loengud ja ülesanded on huvitavad ning interaktiivsed.

20:30 tuleb härra R töölt, viib Nööb õue, mängib temaga ning sööb õhtust. Mina õpin veel veidi ning nosin kõrvale paar puuvilja ja pähkleid.

21:10 lükkan arvuti kinni, kaisutan Nööbi, härrat ja kõhubeebit ning võtan kätte hüpnosünnituse raamatu. Iga nädal tuleb läbi lugeda vähemalt 100 lehekülge, aga kuna mul on tähtajani vähem kui kuu, peaksin iga nädal ca 300lk lugema, et raamat enne sünnitust mitu korda läbi töötada.

21:50 panen raamatu kinni, poen diivanile kaissu ja vaatan veidi telekat, surfan internetis või arutan härraga erinevatel teemadel.

22:40 hakkan vaikselt magama sättima. Pesen hambad, käin vajadusel pesemas, kui päeval on saanud aias kõvasti tööd teha ja kreemitan hoolega kõhu ja ülejäänud keha sisse, et nahk püsiks elastne ja võimaldaks kõhul kasvada, lootuses pääseda venitusarmidest.
Vaatan, et köök oleks korras (ma ei saa magama minna, kui mustad nõud kraanikausis või kapil vedelevad), hommikuks riided ja to-do list valmis ning siirdun magama.

clean

23:20 poen teki alla. Panen hüpnosünnitust toetava vikerkaare lõdvestuse lindistuse mängima ning suikun vaikselt unne.

Nii need päevad kulgevad. Aeg läheb kiirelt, kuigi võtan teadlikult hetki ka puhkamiseks. Töö ja kohustused ei kao kusagile, aga see hetk siin ja praegu ei kordu enam kunagi.

 

Minu 5 lemmikut

Seekord midagi teistsugust.
#notsponsored #Ijustlovethem #sharingIsCaring

Hindan väga keskkonnasäästlikku eluviisi, minimalismi, ökotooteid, mugavust ning vastupidavust. Taaskasutus on minu eelistatud variant. Mul on pigem vähem asju, kui asjatult seismas tooteid. Kulutan pigem rohkem kvaliteedile kui kvantiteedile. Ühesõnaga, asju, mis lõpuks reaalselt ka ostukorvi jõuavad, on üsna vähe, aga see tähendab ühtlasi ka seda, et kõik, mida ostan, kannan või kasutan pea ribadeks. Seepärast tahaks ma ka teiega jagada oma lemmikuid, mis mul ikka ja jälle meele rõõmsaks teevad.

Minu jalanõu valiku nr 1 kriteeriumiks on pampararaa.. vastupidiselt ilmselt enamustele naistele MUGAVUS. Olgem ausad, jalanõusid, mis ei näe välja nagu kalossid või viisud ning milles kannataks nii tööl käia, kui vabal ajal kümneid kilomeetreid läbida, on üsna raske leida. Ilusaid kingi ja saapaid on meeletult, aga üldjuhul hakkavad need pikema kandmise peale kusagilt pigistama või hõõruma.
Juba enne rasedust liikusin palju jala ning ka nüüd on see minu peamine liikumisviis. Esikus on mul rivis kaks paari absoluutselt lemmikuid jalanõusid.
Esimesed neist käivad mul juba teist hooaega ning on asendamatud nii tööriietuses kui pikkadel jalutuskäikudel sõprade või koeraga. Saage tuttavaks: Ecco Bella.

main

Kannatab kanda nii tööl kui vabal ajal ning on jalas nii mugavad, et hea meelega läheks nendega ka kartuleid võtma. Mõnusalt pehmed, samas ka vastupidavad – kui tavaliselt kuluvad mul tallad või kannad kiirelt läbi, siis neid olen nüüdseks poolteist hooaega kandnud ning kannan ilmselt veel teist sama palju. Tean, et tahan neid ka järgnevad 5 aastat kanda, seepärast sai sügisesel allahindlusel teine paar veel ostetud. Need ootavad nüüd ilusasti kapis, kuniks eelmised on ribadeks kantud või välimus enam kriitikat ei kannata ja kontorisse minna ei luba.

Teine paar, kes nüüd just maikuus põhiliselt mul jalgu on paitanud ning tõenäoliselt paitavad ka kõik need suvised kilomeetrid, mil ma lapsevankrit lükkan või kandelinas tuult püüan, on mitte nii ilusad või meedias pigem koledaks tituleeritud Birkenstock’id, täpsemalt Gizeh mudel.

845251_f_look_f

 

Tegemist on ortopeediliste sandaalidega, millega võin jalutada tunde. Mõne silmis inetud jalavarjud, aga õnneks mind teiste arvamus ei kõiguta – vähemalt tunnevad mu jalad end hästi, kusagilt ei hõõru ega pigista. Kleidiga või seelikuga ma neid ei kanna, aga pükstega on nad mul raudselt jalas. Sain ka need sooduka ajal ning olen ostuga igati rahul. Välismaalt võib isegi täitsa ägedaid mudeleid leida, mina näiteks unistan Vaduz’idest:

1005142_f_closeup_f

Minu kolmas absoluutne lemmik on magneesiumiõli. Need lisakilod, mis rasedusega kogunenud on, annavad kuumade ilmadega ikka tunda ning nii olengi mõnel hommikul turses jalgadega ärganud või pikkadelt jalutuskäikudelt paistes sõrmedega naasnud. Loomulikult olen ka ise süüdi ehk liiga vähe vett joonud, no lihtsalt ei püsi meeles see joomine. Õnneks tuleb sellistes olukordades appi magneesiumiõli. Määrin seda õhtuti otse kõhule ning enam pole tursetega probleeme olnud. Ka krampe pole mul raseduse jooksul kordagi olnud.
Hetkel on mul kotis väike Nurme magneesiumiõli, neil on olemas ka täitepudel – win! Õhtuti olen vahel ka megneesiumihelvestega jalavanni teinud – nagu väike spaaprotseduur raamatu kõrvale.

4742763007600_1

Auväärt neljas koht kuulub endiselt minu randmel olevale abilisele Fitbit Altale. Nüüd, kus intensiivsemad trennid on jäänud tahaplaanile, aga liikumine on endiselt fookuses, on aktiivsusmonitor lausa asendamatu abiline. Hea on enda päevasel aktiivsusel silm peal hoida ning nõnda ka oma enesetunnet jälgida. Nimelt olen täheldanud, et pea alati pärast seda, kui olen eelmisel päeval peamiselt laua taga istunud või pikutanud, on enesetunne järgmisel päeval loium ja lihased kuidagi kinni. Samas, kui teen hommikul Nööbiga 7-8km jalutuskäigu ning hiljem veel aias tööd, on olemine väga hea.
Kui oled päev otsa kodus, võib vahel märkamata jääda, kui vähe me tegelikult liigume. Palju sa ikka toas või aias edasi-tagasi käid? Väga ilmselt mitte. Võin teatud aiatööde tegemisel küll 10 000 sammu täis saada, aga enamasti on see pigem erand.

Praegused ilusad ilmad muidugi soosivad liikumist ja seepärast on see ka tavapärasest lihtsam. Aga kui tulevad veidi sombusemad ilmad, siis aitab aktiivsusmonitor ka raskematel hetkedel motivatsiooni leida. Olen isegi oma ema selle imelise võru kasutajaks harjutanud ning kinnitab temagi, et on üsna motiveeriv oma neid numbreid näha ning jälgida. Minu oma küll pulssi ei mööda, aga uuemad mudelid, pakuvad ka seda võimalust. Lisaks näeb Fitbit Alta mudel randmel üsna tagasihoidlik ning väike välja, mistõttu sobib kanda ka veidi viisakamas kontekstis.

fullsizeoutput_b21

Viies koht kuulub toidule. Pea igal hommikul alustan oma päeva rohelise smuutiga. Põhilised koostisosad on külmutatud spinat, spiruliina pulber, külmutatud banaan, vegan vanilje proteiinipulber ja chia seemned. Mõnus värskendav sõõm, mis annab mulle kindlustunde, et vähemalt korra päevas rohelist köögivilja tarbin. Viimasel ajal lihtsalt pole väga rohelise salati isu olnud, Intsu talu tomatid on hoopis igapäevased ja mahe kurk samuti, rukola ning salatid on aga kuidagi tähelepanuta jäänud. Õnneks aitab smuuti selles osas välja. Ja mis kõige tähtsam – see on super kiire ja lihtne ehk tervislik kiirtoit! Isegi Nööp naudib smuutisid, kui vaid rohkem kätte antaks!

top-view-1248949_1920_block

Olgu, tegelikult tahan smuutide juures kiita ka Nutribulleti blenderit, mille kampaania ajal ostsin. See suudab külmutatud spinati korralikult ära purustada ega ole seni ühegi koostisosaga hätta jäänud. Mõnusad kreemised (tükkideta!) smuutid ja supid on garanteeritud.

Riided on mul 90% kaltsukatest, mistõttu neid lemmikuid ma jagama ei hakka. Raamatuid, mida armastan on palju ning neist kirjutan ka mõni teine kord, ma luban.

Kuidas sellised postitused teile üldse meeldivad? Kas tahaksite lugeda ka sünnitusplaanidest ja sellest, mida lapsele varunud olen? Või hoopis kodu teemal? Mis teid huvitab?

7 nädalat suure elumuutuseni

Minu viimane tööpäev armsaks saanud ettevõttes on nüüdseks läbi. Üsna kurb oli kontoris oma asju kokku pakkida, et uutele inimestele ruumi teha. Samas tean, et homsest olen vaba lind, dekreedis rase ja saan rahulikult eesootavaks elumuutuseks valmistuda. Palju pole enam jäänud, umbes 7 nädalat, kui eeldatavat tähtaeg arvestada. Samas ainult umbes 5% lastest sünnib täpselt tähtajal ning kahtlustan, et meie kõhubeebi otsustab veidi varem tulla.

Mida ma siis vahepeal teinud olen? Ere mälestus on kindlasti Maijooksust, kus sel aastal osalesin hoopis kepikõndijana. Ilm oli igati meeldiv, aga korraldusliku poole pealt võiks kepikäijad käijatest siiski eralda – tingimused olid väga kitsad ja osa distantsist pidingi keppe lihtsalt käes hoidma, sest lihtsalt ei mahtunud neid maha panema. Läbisin raja koos emaga, kelle jaoks oli see üldse elu esimene spordivõistlus. Saan nüüd temasse ka seda spordipisikut süstima hakata. Nii on meil varsti osalemas pisike mõmmijooksul, mina tavaklassis ja ema seeniorites – vot see oleks äge!

32906061_1977478365607885_6764011279980953600_n

Olen viimasel ajal blogi osas veidi mõtteid lennutanud ning tahan teid hoiatada, et kutsika ja lapse tulekuga muutub ilmselt ka blogi dünaamika. Kindlasti eksib siia ära rohkem igapäevaelu, lapsevanemaks kasvamise võlusid ja valusid ning veidi vähem sporditeemat. Ma ei tea kas ja kui palju aega mul spordiga tegelemiseks jääb, mistõttu jääb ka teemasid selles valdkonnas tõenäoliselt vähemaks. Võimalik, et muutub ka blogi nimi.
Kuigi praegune päevane kilometraas on keskmiselt 13-18km, mis teeb umbkaudu 15 000-20 000 sammu, koosneb see enamuses pikkadest jalutuskäikudest koeraga, aias tööd tehes või kepikõndides. Kolmel päeval nädalas käin ka jõusaalis: ühel päeval on kavas cardio+intervallid, teisel päeval alakeha jõud peamiselt enda keharaskusega ning kolmandal päeval ülakeha kergemate hantlite ja keharaskusega.

Püüan iga päev vähemalt 40-60min vaba õhus liikuda, aga mõni päev võtab väsimus võimust ja vajun hoopis diivanile päevaunne ning mängin koeraga rohkem toas kui õues. Minu jaoks on kõige olulisem jälgida oma enesetunnet ning teha kõik selleks, et mina ise ja kõhubeebi ennast hästi tunneksime. Loodame, et see toob ka kergema sünnituse ning rahulikuma lapse – sisetunne ütleb, et poiss on vanematesse, rahulik ja tasakaalukas.
Olgugi, et räägitakse, et rasedad on tujukad ja piinata võivad kõiksugu veidrad isud, siis minu rasedus on möödunud pea märkamatult. Usun, et kui härra R-ilt küsida, siis tema raseda naise kohta küll mingeid erilisi märksõnu peale suure kõhu välja ei oskaks tuua. Loomulikult on suhte dünaamika veidi muutunud. Hindame rohkem neid viimaseid hetki kahekesi – nii palju kui neid kutsika kõrvalt veel on ning arutame ka eesootavat elumuutust, aga kõik muu on endine.

Kui füüsilise poole pealt rääkida, siis kaalus olen praeguseks juurde võtnud 9,5kg, mis annab juba omajagu tunda. Jooksmist ma enam ei harrast, mõne sammu Nööbiga mängides ikka teen, aga pigem väldin suuremat põrutamist just põlvede pärast. Praegu on põlved küll väga kenasti vastu pidanud, aga ei taha neid liialt koormata, on teised mul niigi vatti saanud minevikus. Küll pärast rasedust, kui need kilod taas kadunud, saab uuesti hüpata ja joosta.
Kõht on kasvanud ikka korralikult ning sisimas loodan, et mingit meeletut kasvuspurti enam ees ei oota, muidu läheks see kummardamine ja magamine ikka üsna raskeks. Uni on siiski võrreldes eelmise kuuga paremaks läinud, magan veidi sügavamalt ja kauem. Seda ilmselt tänu sellele, et ka Nööp on veidi rahulikumaks muutunud – ju vanusega rahmeldab ka tema vähem ning õpib rohkem puhkama.

Raseduse jooksul ma ülemäära palju sünnituseks valmistunud pole. Kõik on kulgenud komplikatsioonideta ning seetõttu olen oma kehal vaikselt toimetada lasknud. Küll ta teab, mida teha. Nüüd aga, kus tähtajani on vähem kui kaks kuud, olen mõtteid mõlgutanud, raamatuid lugenud ja loenguid kuulanud küll.
Kui senini oli minu pisike soov olnud kodus sünnitada, siis mõni aeg tagas selgus, et see variant jääb siiski ära. Nimelt on kodusünnituse piir 30km, mis tähendab, et sinu pesa ei tohi lähimast sünnitusosakonnast kaugemal asuda. Meie kodust sünnitusmajja on 37km. Ämmaemand käis küll välja, et kui meil on linnas teine kodu või vanematekodu, siis võib ka seal, aga sel juhul kaotab asi minu jaoks mõtte. Kellegi teise kodu, isegi kui see on minu lapsepõlvekodu, pole ikkagi oma pesa ning tähendaks ka seda, et pean siiski koti pakkima ja kusagile minema. Seega jääme haigla variandi juurde, aga oleme kodus nii kaua kui võimalik.

Selleks, et ennast ja härra R-i eesootavaks veidikenegi ette valmistada, oleme koostööd tegemas doulaga. Doula ehk pere- ja sünnitoetaja on kogemuste ja teadmistega mitte-meditsiiniline professionaal, kes nõustab ja toetab nii raseduse, sünnituse kui sünnijärgsel ajal. Eesmärk on läbi teadlikkuse luua võimalikult positiivne kogemus  rasedusest ning sünnitusest. Ma tõesti usun, et sünnitus ei pea olema meeletult valus ja traumaatiline protsess, vaid võib olla ka midagi ilusat. Minu keha ja laps teavad, mida nad tegema peavad ning kui suudan jääda rahulikuks (see ilmselt pole kõige parem sõna, aga küllap mõistate) ega külva liigset hirmu ja stressi, toodab keha ka vajalikud valuvaigistid ja hormoonid, et kõik kenasti toimiks.
Öeldakse, et laps sünnib siis, kui vanemad on valmis. Kui sul on hirm sünnituse ees, ei saa keha ka õigeid hormoone tootma hakata ning sünnitusprotsess kas ei algagi või võib ka mitmeteks tundideks peatuda. Seetõttu on hea, kui on olemas keegi, kes aitab need hirmud üles otsida ning tuletab ka sünnituse ajal meelde, et naine on see, kes olukorda kontrollib ning aitab slle ürgse teadmise taas ellu äratada. Kõlab ilmselt veidralt, eriti neile, kes varem juba sünnitanud ning kellel sellega seoses just kõige positiivsemad emotsioonid ei teki. Aga iga naine, iga sünnitus on erinev.

Doulaga kohtume kuus keskmiselt kaks korda, vestleme, arutame, harjutame hingamist ja erinevaid asendeid. Ka härra R saab teada, kuidas ta sünnitusprotsessil toeks saab olla ning milline elumuutus meid ees ootab. Lisaks on meil nüüd viiel pühapäeval ka hüpnosünnituse kursus. Hüpnosünnitus (ingl. k. hypnobirthing) on sünnitusabi filosoofia ja meetod, mis põhineb usul, et kõik beebid peaksid sündima õrnas, rahulikus ja rõõmuküllases atmosfääris. Kui ema on lapse sünniks füüsiliselt, vaimselt ja hingeliselt hästi ette valmistunud, võib ta kogeda sünnitust lihtsamal, pehmemal ja mugavamal, sageli ka valuvabal, viisil.
Tegemist on jällegi millegagi, mis kogu protsessi meile loodetavasti kergemaks muudab. Ühtegi loengut pole veel olnud, seega raske öelda, mis meid seal täpselt ees ootab, aga kursusele registreerides teadsin, et kui on väikegi võimalus, et see aitab, siis tahan sellel osaleda.
birth-is-not-only-about-making-babies-its-about-making-mothers-strong-competent-capable-mothers-who-trust-themselves-and-believe-in-their-inner-strength-barbara-katz-rothman

Minu valik on teadlik sünnitus. Tahan võtta vastutuse ja omada kontrolli. Usaldan ennast, oma keha ja last Minu kogemus on minu oma ning kui saan seda positiivselt mõjutada, teen kõik, mis minu võimuses.

Kui kellelgi on veel mingeid soovitusi, kuidas eesootavaks maratoniks valmistuda, siis kindlasti jagage! Jagage ka enda positiivseid sünnituskogemusi!

Rasedus ja sport

Tihti imestatakse, et teen ka raseduse ajal endiselt aktiivselt trenni. “Vaata, et sa endale liiga ei tee,” kostub inimestelt, kes mu suurt kõhtu näevad ja minu tausta väga hästi ei tea. Tunnistan ausalt, et kõhubeebist teada saades olin ka ise kahtleval seisukohal – mida ma siis üldse teha tohin? Nii palju müüte on linna peal ringi liikumas. “Naised saunas rääkisid, et blablabla..”

Seepärast ei julgenud ka mina enne rasedusega arvele võtmist (kuni 8.nädalani) hüpata, joosta, kõrgema pulsiga treenida või saunas käia. Äkki teen tulevasele lapsele liiga või katkeb rasedus sootuks?
Ma pole arst, ega ämmaemand või mõni teadlane, aga nii palju, kui olen eelpool mainitud ameteid pidavatelt isikutelt teada saanud, siis kõige olulisem on kuulata oma keha. Täpselt nii nagu tavainimene peab sportides oma piire tunnetama, peab ka lapseootel naine oma keha kuulama. Kui tegu pole suurema riskiga rasedaga, siis ei ole mingit põhjust terve päev voodis lamada või mõningast higistamist peljata. Tegelikult on eelnevalt sportlikul inimesel lausa tugevalt soovituslik treenimist jätkata – see on hea nii lapsele kui emale.

Loomulikult on teatud spordialad, mida peaks vältima: näiteks pallimängud, kus kontakt võib füüsilisi vigastusi põhjustada. Ja mõningad harjutused, millest tuleks loobuda: näiteks peale esimest semestrit võiks selili lamades tehtavad harjutused välja vahetada. Aga seda tunnetad ka ise üsna hästi, mida ja kui palju su keha teha lubab. Soov jalkatrenni minna kadus minu puhul üsna kiiresti, kui teada sain, et beebit ootame. Lihtsalt ei taha haiget saada või kellegagi madistada enam. Selili lamada ma praeguseks enam lihtsalt ei saa – hingamine muutub raskeks ja olemine väga ebamugavaks.
Kindlasti ei tasu rasedusest teada saades ka järsku suurte koormustega treenima hakata – täpselt nagu tavaolukorras, tuleks alustada rahulikult ja vaikselt. Neile, kes varem sporti teinud pole, soovitatakse jalutada ja joogaga tegeleda.

large

Kui ämmaemandalt esimest korda uurisin, et kuidas siis spordiga jääb, muigas ta vaikselt ning ütles, et kuula oma keha, jätka sellega, mida teinud oled ja küll keha ütleb, kui koormust muutma peaks.
Esimesel trimestril olin üsna väsinud ning lasin kehal rohkem puhata. Nii oligi mõne päeva lõpuks kogunenud 3500 sammu, mis jäi päeva ainsaks aktiivsuseks. Teistel päevadel, kui energiat oli piisavalt, käisin nii HIIT treeninguid tegemas, kui pikematel jalutuskäikudel lumises metsas.

Alates teisest trimestrist oli mu enesetunne suurepärane ning tegin nädalas keskmiselt 3-5 trenni. Maksimaalne pulss küündis vahel 168l/min kanti, aga kuna enesetunne oli hea, siis jätkasin oma treeningutega: 2x nädalas 30 min cardio + 15min hiit crosstrainer’il ja 2x nädalas jõutreening hantlite ja keharaskusega (1 rahulik + 1 intervallidena). Nõnda toimetasin kuni teise trimestrilõpuni. Suurt kõhtu veel ees ei olnud ja ainus asi, mis aitas meeles pidada, et rase olen, olid korralised visiidid ämmaemanda juurde ja sõprade uudishimulikud küsimused. Ilus elu!

WOMAN-RUNNER-JOGGER-TYING-SHOE-e1471024132930

Nüüd, kui jooksmas on 29.nädal ja käimas 3. trimester, siis sõltub minu liikumine paljuski ühe neljajalgse tegelase päevakavast. Trenni jõuan enamasti ca 3-4x nädalas, seda varahommikutel, kui Nööp (meie Nova Scotia retriiver) alles magab. Teistel päevadel jalutan õhtul koeraga või teen terve päev õues tööd, mis tähendab, et 10 000 sammu tuleb kenasti täis. Trennide intensiivsus on veidi langenud, aga hantlid võtan ikka kätte ja 150-160 l/min pulssi näitab ka pulsikell endiselt. Jooksmas pole ma siiski enam käinud, tunnen, et olen kohmakas ja ei taha liigestele liiga teha: need +8kg, mis praeguseks kogunenud on, on väga tuntavad. Boonuseks on veel hiigelsuur kõht, mis kummardada ei lase, kopsudele surub ning ka magamise kohati üsna ebamugavaks teeb.

Natuke rohkem kui kaks kuud on veel jäänud. Plaanin ennast enesetunde järgi lõpuni välja liigutada. Usun, et aktiivne liikumine ja sport raseduse ajal aitavad kaasa kergemale sünnitusele (sest eks see ole üks omamoodi maraton) ning kiiremale taastumisele.
Postitan aeg-ajalt oma trenne ka Instagram’i, kel huvi, saab sealt rohkem infot!

Lisaks aktiivsele liikumisele on mul plaanis läbida hüpnosünnituse kursus, mis loodetavasti aitab kaasa positiivsele sünnituskogemusele! Kui aeg kätte jõuab, jagan kogemust ka teiega!

Kui kellelgi veel soovitusi, andke aga teada!

 

Raseduse 1.trimester

Praeguseks teavad agaramad lugejad, et ootame oma pisikesse perekonda väikest lisa. Tähtaeg on juulis ning kirjutamise hetkel on käimas teine trimester ja raseduse 20.nädal ehk oleme täpselt poole peal (avaldamise hetkel oleme juba kolmandas trimestris).

Ma pole paks, olen lapseootel

Kui veel paar nädalat tagasi polnud mul kõhtu pea üldse märgata, siis nüüd punnitab see õhtuks juba välja ning tähelepanelikumad mõtlevad ilmselt omakeskis, et ei tea, kas on ennast jämedaks söönud või nii palju saiakesi sisse ajanud, et nüüd puhitab nagu õhupall. Kaela ma siiski veel silti ei riputanud: ma pole paks, olen lapseootel.

Loo sellest, kuidas kõik alguse sai, ma juba rääkisin, aga mõtlesin, et valgustan teid veidi ka esimesest kolmest kuust ehk esimest trimestrist. Erinevad allikad arvestavad 1.trimestri kestust erinevalt, aga võtame meie vaatluse alla raseduse 1-14.nädala. Tegelikult pole tagasi vaadates enam suurt vahet, kas see kestus on siis 1-13, 1-14 või 1-16, möödas on see nüüdseks juba kindlasti.

Mina, härra R ja väike Juurikas

Et lugu lihtsam oleks jutustada, kordan üle ka osaliste nimed: minu meespool ehk härra R ja praegu veel kõhubeebi ehk väike juurikas ning neljajalgne Nööp. Niisiis. Mäletan veel hästi neid emotsioone, kui Väikse Juurika olemasolust teada sain ning seda uudist kogu maailmale kuulutada tahtsin. Õnneks suutsin end tagasi hoida ning kuna tööl ja koolis olid parasjagu aasta ühed kiireimad ajad, siis polnud ka palju aega eraeluks, mis annaks võimalusele kellegagi kokku saada ja saladus välja rääkida. Härra R pole suurem asi jutupaunik ning temal seda kihelust ei tekkinud. No ja olgem ausad, ega tema pidanud ka konstatntse väsimuse ja iiveldusega võitlema. Kuigi olin üks neist õnnelikest, keda iiveldus vetsupotti kallistama ei ajanud, olin mul hommikust õhtuni süda paha. Aitasid tegelikult ainult kaks asja: toit ja trenn. Ainsad hetked, mil end hästi tundsin, olid siis, kui mul oli kõht täis või kui ma trenni tegin. Nii ma siis näksisingi pidevalt ja püüdsin ikka 2-3x nädalas ka trenni teha.

Isud ja lõhnataju

Kui isudest rääkida, siis neid praktiliselt polnudki. Mäletan, et kohvist loobusin küll – järsku see mulle lihtsalt ei maitsenud enam. Veider, varem natusin seda mõrudat jooki väga, eriti veel, kui sai kohvikus mõnusa vahuse katte peale. Ju väiksele Juurikale ei meeldinud see täiskasvanute must lurr. Kohvi asemel jõin külmetuse vältimiseks ohtra ingveriga sidruniteed. Tass kuuma joogiga oli pidevalt kõrval.
Üks hetk märkasin, et olen varasemast rohkem ka kala sööma hakanud. See “hoog” kestis umbes 6-9.nädalana ning siis rauges sootuks. Nädalas 1-2x olen siiski siiani püüdnud kala süüa, olgu selleks lõhe, tursk või mõni muu mereelukas.

Lõhnataju muutus samuti. Kui ma juba enne neid kuntslikke parfüüme ei kannatanud, siis nüüd ei suutnud ma inimesega, kes end lõhnastanud oli, ühes ruumiski viibida. Mäletan mitut intsidenti, kus jõusaalis ratta peal soojendust tegin ning kõrvale tuli inimene, kes oli ennast ilmselt enne trenni higilõhna peitmiseks üle piserdanud ja mina viivitamatult tema kõrvalt lahkuma pidin, sest hingamine muutus sekundiga võimatuks. Lihtsalt paar masinat edasi minna ei kannatnud, pidin leidma sõudeergomeetri saali teises otsas või hoopis keharaskusega soojenduse kasuks otsustama. Nagu skunk oleks ininmesi kahte lehte peletanud, aga mis teha?!
Pidin ka ise parfüümi (nii harva, kui ma seda üldse kandsin) kasutamise lõpetama. Õnneks oli mul iidsetest aegadest alles JOIKi lõhnapulk, mis olles mõnusalt õrna aroomiga, lubas aeg-ajalt lõhnavabasse maailma ka veidi magusust lisada – kahjuks on see toode neil praeguseks juba tootmisest maas.

Uni ja immuunsussüsteem

Kõige keerulisemaks tegi esimese trimestri minu jaoks hoopis meeletu unevajadus. Olen terve elu olnud hommikuinimene, aga järsku ei suutnud ma enam enne kella 9-t silmi lahti teha. Ja siis pidin ka ennast voodist välja veeretama, et 10ks tööle jõuda. Vastasel juhul oleks vabalt lõunani maganud. Ja seda ma nädalavahetuseti tegingi. Päevas 12-14h und polnud minu jaoks enam mingi saavutus. Nädalavahetustel mahasin kohati isegi 18 tundi. Hullem, kui omal ajal treeninglaagris, kus ainult sõid, jooksid magasid. Eks inimesed ikka märkasid, et hakkasin üks hetk kella 7-7:30 asemel tööle jõudma kõige varem kell 9. Sel perioodil sain selle õnneks kooli arvele panna, sest E-R-ni oli peale tööd pea 22ni õhtul koolis ning küllap see oleks ka normaalse inimese ära kurnanud.

Kuigi magasin pea pool ööpäevast maha, siis ilmselt sellest ei piisanud. Keha oleks veel rohkem puhata tahtnud, sest võitlesin, mis võitlesin, vaevas ming nii kurguvalu kui nohu. Pärast jõule, kui töökoormus kõvasti langes ja ka koolis enam õhtuti käima ei pidanud, jäin haigeks. Oi, aastaid polnud ma haige olnud, ma isegi ei teadnud enam, mis tunne see täpselt on. Siis, ühtäkki tabas ming meeletu peavalu, millega pool päeva võitleisn ning lõpuks Paratsetamoli võttes alla andsin. Nõnda sain õhtuks jalule, südametunnis aga piinas, olin sisimas lootnud, et ei pea raseduse ajal ühtegi ravimit võtma, lapse tervise ja heaolu huvides. Selle võitluse siiski kaotasin. Paar päeva hiljem olin siruli voodis, äin töölt koju ning jõin kolm päeva järjest ainult apelsinimahla ja lürpisin kõige küüslaugusemat tomatisuppi, mida ma kunagi söönud olin. Umbes nädalaga olin jalul ja sealt edasi hakkas kõik paramuse poole minema.

Trenn ja aktiivsus

Kuigi tööl ja koolis olid kiired ajad, üritasin ennast 3x nädalas ikkagi higistama saada. See, et raseduse aeg trenni teha ei tohi või ainult joogaga piirduma peaks, on müüt. Kui sa enne lapseootust aktiivselt trenni olid teinud, peaksid sellega kindlasti jätkama. Rasedus pole haigus, mida põdema peaks. Paljud uuringud toetavad aktiivset rasedust ning sportlikel emadel sünnivad lapsed normaalkaalus, hea tervise juures ning tugeva südamega. Kontaktspordialasid võiks loomulikult vältida, löök kõhtu on lapsele kindlasti ohtlik, aga jõusaalis rattaga sõitmine või hantlite tõstmine teeb pigem head, kui halba. Trennitegemise osas tasub kindlasti konsulteerida oma ämmaemandaga. Mäletan, et kui esimesel visiidil trennide kohta uurisin, siis ta ütles, et kui enne aktiivselt trenni tegid, peaksid sellega kindlasti jätkama – küll su keha märku annab, kui midagi ei sobi. Ja nii oligi. Tegin edasi nii intervalltreeninguid kui jõutrenne. Üks hetk ei saanud enam kõhuli harjutusi teha ja vahel andis kõrge pulss tunda, siis lõpetasin ära ega piinanud ennast asjata.

Arvestades, et parasjagu olid kiireid ajad, möödus esimene trimester märkamatult ning seda, et oleme varsti kolmekesi, oli üsna raske mõista. Kõhus ju kedagi veel tunda polnud ja elurütm oli üsna tavaline.  Õnneks oli veel kuus kuud, et mõttega harjuda.

Aga kas üldse on võimalik endale selgeks teha, et sinu sees on väike inimene, kui sa teda tegelikult veel näinud ega süles hoidnud pole?

Kui kahest saab kolm

Huvitav, mida te pealkirja lugedes mõtlesite?

Kirjutasin postituse juba mõni aeg tagasi, kui sündmus veel värskelt meeles oli. Seega parandame fakte: kolmest on saamas neli, sest meile on vahepeal lisandnud ka väike karvane Nööp!

pug-dog-baby-announcement

Selleks, et lugu ausalt ära rääkida, pean ajas veidi tagasi minema.
On jahe novembrihommik, võtan lahti oma Clue app’i – täna on 38. päev. Tööl on kiired ajad ja ega koolgi rahu anna. Unetunde koguneb keskmiselt kuue tunni ringis. Olen tööst ja koolist pidevalt väsinud. Kuigi stressirikkal perioodil on ennegi päevad hiljaks jäänud, siis nii pikka vahet pole ammu olnud. Sisetunne ütles, et seekord peaks enne tööd apteegist läbi käima ja rasedustesti ostma. Nii tegingi. Kontorisse jõudes ei jaksanud oodata, lukustasin end vetsu ning tegin protseduuri ära. Pakendil on kirja küll, et oota 5 minutit, aga veel enne, kui jõudsin vetsus vett tõmmata, oli tulemus olemas: kaks selget triipu. Buuum! Süda tagus. Näole kerkis naeratus ja peast käis läbi miljon küsimust: Mis nüüd saab? Kas ma olen valmis? Äkki test valetab? Koristasin enda järelt kõik asitõendid ning asusin tagasi tööle.

Teadsin, et üks pulk ei ole minu jaoks piisav tõendus ning seepärast võtsin lõunapausil ette uue retke apteeki. Seekord varusin kolm erinevat testi. Tagasi jõudes tegin kaks neist kohe ära. Öeldakse küll, et tehke hommikul pärast ärkamist, aga mul polnud aega oodata. Kahest kaks olid positiivsed ehk kokku kolmest kolm. Jah, tundub, et nüüd ongi sedapsi, mõtlesin endamisi. Ma saan emaks. Vau, see tundub kuidagi väga võõras. Uskumatu. Mõtlesime küll aastakese veel oodata, aga kui pisike tahab varem tulla, siis võtame ta avasüli vastu. Ma saan päriselt emaks. 
Ilmselt laius mu näol tol päeval kummaline naratus, mille põhjust teised ei teadnud. Oleksin küll tahtnud toda uudist kogu maailmaga jagada, aga teadsin, et veel on vara. Tundsin siiski, et pean kellegagi rääkima – kui peaks midagi juhtuma, on mul olemas inimene, kes teab teisi informeerida ja mind vajadusel aidata. Nii saigi üks töökaaslastest ja parimatest sõpradest minu rõõmu jagada.

Kuidas küll võib kõik vaid ühe hetkega muutuda? Plaan enne maja korda teha, kool ära lõpetada ja koer võtta, olid ühtäkki kadunud. Tahtsime, et kõik oleks valmis ja elu oleks stabiilne ning mugav, enne kui pisikest peret plaanime, aga nüüd oli ta tulemas ja meie oma plaanidega alles poole peal. Olime oodanud õiget hetke, aga kas see üldse on olemas?

Õhtul peale tööd jalutasin poodi. Kuidas külla härra R-le uudist edastada? Huvitav, kuidas ta reageerib? Äkki ehmatab ära?  Me pole ju veel valmis.
Leidsin lasteosakonnast pisikese body – nii tibatilluke oli see. Ostsin ära ja suundusin koju. Tegin enne härra tulekut õhtusöögi ning jäin ootele. Teadsin, et korteri ost oli ka täpselt nii kaugel, et oleksime pidanud lepingu allkirjastama ja võtmed kätte saama.
Istusime koos laua taha ning kuna oodata oli ka korteri uudist, ei olnud härra väga imestunud, et olin laua katnud ja asi veidi pidulikum oli. Palusin tal oma uudist esimesena jagada. Selgus, et korteri üleandmine lükkub siiski veidi edasi ja notari aeg sai tühistatud. Nüüd oli minu kord. Võtsin peidust oma pisikese kingi ja panin käed selja taha, lastes tal valida.

“Parem.” Ulatasin talle paki.
Oo, sokid? Mulle?” Ma ei lausunud sõnagi, ainult naeratasin. Ta rullis body lahti ning sai nüüd aru, millega on tegemist.
“Päriselt?”
“Päriselt, päriselt. Meid on nüüd kolm!” – Märkus: tol hetkel polnud Nööp veel sündinudki.
“See on ju tore uudis!”

Kallistasime, mõlemad veidi kohmetud, aga rõõmsad. Pisike polnud planeeritud, aga on väga oodatud. Umbes aastake varem, kui olime mõelnud, aga mis teha, kui armastus enam inimeste sisse ära ei mahu ja sünnib üks pisike ime. Me polnud enam kahekesi, meid oli nüüd kolm.

Nüüd, kui täis on saanud kuus kuud, on meil üks pisike karvane beebi juba kodus olemas. Eks kutsika kasvatamine on veidi nagu lapse kasvatamine, vahest on esimesed kuud isegi keerulisemad: Nööbil on teravad hambad ja neli jalga, mis võimaldavad tal igal pool ringi nuusikda ja soovi korral ka mõni krutski korda saata.
Paljud tuttavad imestasid, et endal laps tulemas ja võtate veel koera ka – olete kindlad, et hakkama saate? Koer on olnud minu suur unistus juba pikka aega. Ma ei kahelnud hetkekski, et saan sellega hakkama. Teadsin, et selleks ajaks, kui meil väike inimlaps saabumas on, oleme Nööbile juba põhitõed selgeks saanud ning üksteisega harjunud.
Loomulikult nõuab koer tähelepanu ja tegelemist, aga see ongi just põhjus, miks me ta võtsime. Seda, et koera ja beebiga kenasti toime tuleme, saame tõestada muidugi alles siis, kui mõlemad olemas on, aga küll te siis varsti näete!

Seega saab ühe aastaga kaheliikmelisest perest neljaliikmeline – lapsi on ikka üks tulemas (vähemalt nii nad mulle on kinnitanud), aga Nööp on samuti pereliige, seega on meid kokku nüüd neli: mina, härra R, Nööp ja veel nimetu kõhubeebi, kelle me naljaviljuks väikseks juurikaks ristisime!