Raseduse 1.trimester

Praeguseks teavad agaramad lugejad, et ootame oma pisikesse perekonda väikest lisa. Tähtaeg on juulis ning kirjutamise hetkel on käimas teine trimester ja raseduse 20.nädal ehk oleme täpselt poole peal (avaldamise hetkel oleme juba kolmandas trimestris).

Ma pole paks, olen lapseootel

Kui veel paar nädalat tagasi polnud mul kõhtu pea üldse märgata, siis nüüd punnitab see õhtuks juba välja ning tähelepanelikumad mõtlevad ilmselt omakeskis, et ei tea, kas on ennast jämedaks söönud või nii palju saiakesi sisse ajanud, et nüüd puhitab nagu õhupall. Kaela ma siiski veel silti ei riputanud: ma pole paks, olen lapseootel.

Loo sellest, kuidas kõik alguse sai, ma juba rääkisin, aga mõtlesin, et valgustan teid veidi ka esimesest kolmest kuust ehk esimest trimestrist. Erinevad allikad arvestavad 1.trimestri kestust erinevalt, aga võtame meie vaatluse alla raseduse 1-14.nädala. Tegelikult pole tagasi vaadates enam suurt vahet, kas see kestus on siis 1-13, 1-14 või 1-16, möödas on see nüüdseks juba kindlasti.

Mina, härra R ja väike Juurikas

Et lugu lihtsam oleks jutustada, kordan üle ka osaliste nimed: minu meespool ehk härra R ja praegu veel kõhubeebi ehk väike juurikas ning neljajalgne Nööp. Niisiis. Mäletan veel hästi neid emotsioone, kui Väikse Juurika olemasolust teada sain ning seda uudist kogu maailmale kuulutada tahtsin. Õnneks suutsin end tagasi hoida ning kuna tööl ja koolis olid parasjagu aasta ühed kiireimad ajad, siis polnud ka palju aega eraeluks, mis annaks võimalusele kellegagi kokku saada ja saladus välja rääkida. Härra R pole suurem asi jutupaunik ning temal seda kihelust ei tekkinud. No ja olgem ausad, ega tema pidanud ka konstatntse väsimuse ja iiveldusega võitlema. Kuigi olin üks neist õnnelikest, keda iiveldus vetsupotti kallistama ei ajanud, olin mul hommikust õhtuni süda paha. Aitasid tegelikult ainult kaks asja: toit ja trenn. Ainsad hetked, mil end hästi tundsin, olid siis, kui mul oli kõht täis või kui ma trenni tegin. Nii ma siis näksisingi pidevalt ja püüdsin ikka 2-3x nädalas ka trenni teha.

Isud ja lõhnataju

Kui isudest rääkida, siis neid praktiliselt polnudki. Mäletan, et kohvist loobusin küll – järsku see mulle lihtsalt ei maitsenud enam. Veider, varem natusin seda mõrudat jooki väga, eriti veel, kui sai kohvikus mõnusa vahuse katte peale. Ju väiksele Juurikale ei meeldinud see täiskasvanute must lurr. Kohvi asemel jõin külmetuse vältimiseks ohtra ingveriga sidruniteed. Tass kuuma joogiga oli pidevalt kõrval.
Üks hetk märkasin, et olen varasemast rohkem ka kala sööma hakanud. See “hoog” kestis umbes 6-9.nädalana ning siis rauges sootuks. Nädalas 1-2x olen siiski siiani püüdnud kala süüa, olgu selleks lõhe, tursk või mõni muu mereelukas.

Lõhnataju muutus samuti. Kui ma juba enne neid kuntslikke parfüüme ei kannatanud, siis nüüd ei suutnud ma inimesega, kes end lõhnastanud oli, ühes ruumiski viibida. Mäletan mitut intsidenti, kus jõusaalis ratta peal soojendust tegin ning kõrvale tuli inimene, kes oli ennast ilmselt enne trenni higilõhna peitmiseks üle piserdanud ja mina viivitamatult tema kõrvalt lahkuma pidin, sest hingamine muutus sekundiga võimatuks. Lihtsalt paar masinat edasi minna ei kannatnud, pidin leidma sõudeergomeetri saali teises otsas või hoopis keharaskusega soojenduse kasuks otsustama. Nagu skunk oleks ininmesi kahte lehte peletanud, aga mis teha?!
Pidin ka ise parfüümi (nii harva, kui ma seda üldse kandsin) kasutamise lõpetama. Õnneks oli mul iidsetest aegadest alles JOIKi lõhnapulk, mis olles mõnusalt õrna aroomiga, lubas aeg-ajalt lõhnavabasse maailma ka veidi magusust lisada – kahjuks on see toode neil praeguseks juba tootmisest maas.

Uni ja immuunsussüsteem

Kõige keerulisemaks tegi esimese trimestri minu jaoks hoopis meeletu unevajadus. Olen terve elu olnud hommikuinimene, aga järsku ei suutnud ma enam enne kella 9-t silmi lahti teha. Ja siis pidin ka ennast voodist välja veeretama, et 10ks tööle jõuda. Vastasel juhul oleks vabalt lõunani maganud. Ja seda ma nädalavahetuseti tegingi. Päevas 12-14h und polnud minu jaoks enam mingi saavutus. Nädalavahetustel mahasin kohati isegi 18 tundi. Hullem, kui omal ajal treeninglaagris, kus ainult sõid, jooksid magasid. Eks inimesed ikka märkasid, et hakkasin üks hetk kella 7-7:30 asemel tööle jõudma kõige varem kell 9. Sel perioodil sain selle õnneks kooli arvele panna, sest E-R-ni oli peale tööd pea 22ni õhtul koolis ning küllap see oleks ka normaalse inimese ära kurnanud.

Kuigi magasin pea pool ööpäevast maha, siis ilmselt sellest ei piisanud. Keha oleks veel rohkem puhata tahtnud, sest võitlesin, mis võitlesin, vaevas ming nii kurguvalu kui nohu. Pärast jõule, kui töökoormus kõvasti langes ja ka koolis enam õhtuti käima ei pidanud, jäin haigeks. Oi, aastaid polnud ma haige olnud, ma isegi ei teadnud enam, mis tunne see täpselt on. Siis, ühtäkki tabas ming meeletu peavalu, millega pool päeva võitleisn ning lõpuks Paratsetamoli võttes alla andsin. Nõnda sain õhtuks jalule, südametunnis aga piinas, olin sisimas lootnud, et ei pea raseduse ajal ühtegi ravimit võtma, lapse tervise ja heaolu huvides. Selle võitluse siiski kaotasin. Paar päeva hiljem olin siruli voodis, äin töölt koju ning jõin kolm päeva järjest ainult apelsinimahla ja lürpisin kõige küüslaugusemat tomatisuppi, mida ma kunagi söönud olin. Umbes nädalaga olin jalul ja sealt edasi hakkas kõik paramuse poole minema.

Trenn ja aktiivsus

Kuigi tööl ja koolis olid kiired ajad, üritasin ennast 3x nädalas ikkagi higistama saada. See, et raseduse aeg trenni teha ei tohi või ainult joogaga piirduma peaks, on müüt. Kui sa enne lapseootust aktiivselt trenni olid teinud, peaksid sellega kindlasti jätkama. Rasedus pole haigus, mida põdema peaks. Paljud uuringud toetavad aktiivset rasedust ning sportlikel emadel sünnivad lapsed normaalkaalus, hea tervise juures ning tugeva südamega. Kontaktspordialasid võiks loomulikult vältida, löök kõhtu on lapsele kindlasti ohtlik, aga jõusaalis rattaga sõitmine või hantlite tõstmine teeb pigem head, kui halba. Trennitegemise osas tasub kindlasti konsulteerida oma ämmaemandaga. Mäletan, et kui esimesel visiidil trennide kohta uurisin, siis ta ütles, et kui enne aktiivselt trenni tegid, peaksid sellega kindlasti jätkama – küll su keha märku annab, kui midagi ei sobi. Ja nii oligi. Tegin edasi nii intervalltreeninguid kui jõutrenne. Üks hetk ei saanud enam kõhuli harjutusi teha ja vahel andis kõrge pulss tunda, siis lõpetasin ära ega piinanud ennast asjata.

Arvestades, et parasjagu olid kiireid ajad, möödus esimene trimester märkamatult ning seda, et oleme varsti kolmekesi, oli üsna raske mõista. Kõhus ju kedagi veel tunda polnud ja elurütm oli üsna tavaline.  Õnneks oli veel kuus kuud, et mõttega harjuda.

Aga kas üldse on võimalik endale selgeks teha, et sinu sees on väike inimene, kui sa teda tegelikult veel näinud ega süles hoidnud pole?

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s